Kristina Suuroja andis Sky.ee veebisaates "30 minutit taevas Brigittega" avameelse ja südamliku intervjuu, milles avas esmakordselt teemasid, millest varem avalikkuse ees rääkinud ei ole. Näiteks selgitas ta endale omases otsekohesuses, millised on tema suhted emaga ning millist valu ta minevikust enesega kaasas kannab.
Noores eas tajutud ebaõiglus ja valu pani noore Kristina langetama ka väga valesid otsuseid, mis ta tõsistesse sekeldustesse viisid ning pisut vähem kui aastaks ka laste turvakodusse elama viis.
Kristina kirjeldas, et kõik sai alguse sellest kui 13-aastasena Mustamäel, Männgi pargis aega veetva noortegängiga suhtlema hakkas. "Ma tahtsin hullult gängi sisse sulanduda," kirjeldab ta. "Hakkasin jooma ja suitsetama. Koolis ei käinud ja kõigest oli savi," sõnab ta.
"Jäin joomisega nii palju vahele, et olin ükskord sama nädala jooksul neli korda politseijaoskonnas. Politsei juba mõtles, et Kristina, kas sa tahad kuukaarti või? Iga päev oled siin," rääkis ta. Konstaabel oli noore neiu käitumisest uskumatuses ning väljendas seda ka talle: "Konstaabel ütles mulle, et Kristina, ma saaksin aru kui sa jooksid siidrit, aga sa oled 13 ja paned viina."
Noor neiu ei osanud oma valuga aga kuidagi teisiti toime tulla ning mattis selle lihtsalt kõige negatiivse alla, tundes, et alkohol tuimestab hinges raskena rõhuvaid tundeid. "Mul olid rasked ajad. Tahtsin sisse sulanduda. Jõin, sest tundsin, et see tuimestab valu. See oli ka see aeg kui tahtsin teada oma isa kohta," kirjeldab ta.
17-aastasena lapseootele jäänud Kristina ema neiu isast aga suurt midagi rääkida ei tahtnud. Ka tingis tema noor iga seda, et ei olnud veel parandanud minevikus tekkinud käitumismustreid ning kuna ei kogenud ka ise suurt vanemlikku armastust, ei osanud seda ka oma tütrele pakkuda.
Sündmustejada viis Kristina terveks suveks lastekodusse, sealt jooksis ta pidevalt ära. Lõpuks viidi ta laste turvakodusse, kus saabus otsitud selgus ja hool. "Turvakodus keerasin oma elu täiesti ümber," kirjeldab ta hirmutavana kõlavat kogemust hoopis positiivse jõuna.
"Mul oli kodus nii, et kui tegid hästi, oli savi ja kui tegid valesti, said sõimata. Seal aga oli punktisüsteem, et kui sa päevas tegid kõik asjad õigesti ära ja nädalas olid punktid koos siis said minna kinno ja uisutama ja igale poole minna ja teha," kirjeldab ta, et sai esmakordselt elus mekkida pingutuste positiivseid vilju ning tunnustust ja poolehoidu.
Sealsed süsteemid aitasid teda enda sõnutsi väga ning kaasa aitas ka see, et otsustati kolida Arukülla, kus ootas ees uus keskkond, uued sõbrad ja tuttavad. "Sealt saingi ree peale tagasi," kirjeldab Kristina.
Millised on tema suhted emaga, mida teeks ta teisiti ning miks katkes tema haridustee, vaata artikli päises olevast videost!