Cosmoskva sai alguse juba 20 aastat tagasi, on vahepeal jõudnud olla pausil, anda kontserti näiteks remonditõstukil ja nüüd välja anda ka värske plaadi. Esitluskontsert toimub juba 22. augustil Tallinnas, Botikus. Sky.ee tegi liikmetega lähemalt tutvust ning pinnis välja aastate jooksul kogunenud meeldejäävaimad lood.
Pea 20 aastat tagasi Kuressaares triona sündinud ja tänaseks juba 8-liikmeliseks kasvanud Cosmoskva oli kuni eelmise suve singlini “Spider” pikal pausil. Toona väljalubatud album, mil nimeks “IV”, on nüüdseks näinud ilmavalgust TIKS Rekordsi alt.
Ranno Paukson – trummid, löökriistad, Mihkel Koppel – bass, kontrabass, Priit Pruul – kitarrid, vokaal, Sander Mölder – süntesaatorid, Liisu Ots – vokaal, Marili Randla – flööt, Karlis Saar – trompet, Pille-Rite Rei - saksofon. Kui suur enamik kollektiivist on saarlased või sellega rohkemal või vähemal määral seotud, siis värskeim liige Siim Avango, on hoopis hiidlane.
Siim teeb kollektiiviga kaasa ka nende laupäeval toimuval plaadiesituskontserdil. Et kollektiiv esitleb 22. augustil Tallinnas, Botikus enda albumit, tegi Sky.ee bändi liikmetega lähemalt juttu, et vähetuntud aga suuri tegusid tegev bänd saaks tuttavaks kõigile neile, kelle ellu head ja elurõõmsat muusikat tarvis on. Kontserdi kohta leiad lisainfot SIIT!
Kes, mis ja kus on Cosmoskva?
Liisu: Cosmoskva on Saaremaalt pärit bänd ja sõpruskond.
Priit: Täna oleme oma eludega üldiselt Tallinnas, aga osaliselt endiselt ka Saaremaal.
Milline on Cosmoskva sünnilugu?
Ranno: Oleme küll saarlased aga käisime erinevates koolides. Päris esmane kohtumine ja jämm toimus aga hoopis Jõgeval Alo Mattiiseni muusikapäevadel. Priit ja Mihkel olid seal esindamas oma kooli ansambliga “Värsked Kurgid” ja mina oma koolibändiga “Rul’a Shaker”. Koridorijämmil leidsime, et klikkis.
Priit: Kasvamine triost tänase koosseisuni on juhtunud küllaltki orgaaniliselt, läbi tutvuste ja ühise sõpruskonna.
Kuidas mõjutab bändi loomingut päritolupaik? Kas Cosmoskva kõlaks teistmoodi kui ta oleks sündinud hoopis näiteks Tartus?
Ranno: Arvan, et kollektiivi kujundavad eelkõige inimesed selle sees ja arvan, et Tartu Cosmoskva oleks hoopis teistsugune bänd.
Liisu: Mulle meeldib mõelda nii, et kõlaks küll, sest täpselt samamoodi, nagu mõlemas kohas on oma kohatunne, mis on teineteisest erinev, ning tartlased on saarlastest üsna erineva vibe’iga inimesed, võiks ka muusika tulla teise kõlaga.
Sander Mölder liitus bändiga olles vaid 14-aastane – olete näinud teineteist sõna otseses mõttes suureks sirgumas, kuidas on iga liikme individuaalne areng Cosmoskvat muutnud ja mõjutanud?
Ranno: Ma arvan, et see idee ja draiv, miks me seda bändi teeme ei ole muutunud. Ise oleme lihtsalt suureks saanud. Me oleme üks paras kamp melomaane ja näiteks muusikaliselt oleme me üksteist väga palju mõjutanud, just selle muusika osas, mida meile endale kuulata meeldib ja selle läbi ka koos kasvanud. Isegi, kui me vahepeal üle kümne aasta pausil olime.
Priit: Sel hetkel, kui Sandri Cosmoskvasse kutsusin, oli ta tõesti 14. Esialgu tuli ta bändi hoopiski tšellot mängima ja ilmselgelt võib öelda, et kuigi ta vist aeg-ajalt ka ikka tšello veel kätte võtab, siis tema ampluaa muusiku ja loojana on meeletult avardunud. Mulle meeldib mõelda, et tegelikult kehtib see vähemalt muusika kuulamise osas kõigi meie kohta. Ja see muidugi mõjutab ka meie muusikat, nagu ka üleüldine kasvamine inimesena.
Mille poolest erineb teie seitsmeliikmeline bänd näiteks tavapäraselt 4-5 liikmelisest? Millised on teie privileegid? Milliseid vilju saab nautida kuulaja?Marili: Cosmoskvas on koos päris kirju kamp ja iga liige oma karakteriga teeb kindlasti ka muusikalist helipilti mitmekesisemaks. Lisaks see suure seltskonna energia laval kindlasti erineb tavamõõdus bändist, mis ma arvan kiirgab ka publikule.
Priit: Mulle on alati imponeerinud koosseisud, kus on kasutatud puhkpille, muid instrumente, lisaks tavapärasele kitarr-trummid-bass pop-kombole. See loob sootuks teistsugusemaid värve ja meeleolusid. See, et me saame seda kõike teha hoolimata logistilisest keerukusest ongi privileeg.
Liikmeid on hulga – kuidas tehakse loomingulised otsused? Kas bändis on mingi otsustamishierarhia või on kellelgi vetoõigus?
Liisu: Peab bändikaaslasi kiitma, sest kuigi öeldakse, et muusikalistes kollektiivides on alati keegi, kes trügib karjajuhiks, siis meil on vähemalt siiani õnnestunud päris demokraatlik kord. Kuna selline lähenemine on olnud meie ühine otsus, siis vahel peab ego alla suruma ja leppima, et kõike ei saa, mida tahad.
Samas on see ka päris huvitav protsess, sest tegelikult ei ole meil kellelgi garantiid, milline on see kõige õigem lahendus – sellest saab aru alles siis, kui lugu on väljas. Kui läheb vaidlemiseks, siis vaikimisi on Sandril produtsendina nõks suurem hääleõigus, aga peab talle au andma, sest ta ei ole seda kunagi ära kasutanud.
Marili: Loomingulise poole pealt on välja kujunenud vast nii, et helikeele ja lüürika ehitavad üles Priit, Sander ja Liisu ja sealt edasi orgaaniliselt liitub rütmigrupp ning torud. Igaüks toob muusikasse oma jupi panust ning lõpuks ka Sander on see liim, mis kõik kokku seob. Seega võiks öelda, et kõik on pigem orgaaniline ja otseselt mingit kokkulepitud hierarhiat ei ole.
Ranno: Jah, see kujunes selliseks ja oleme selle juurde jäänud, sest see toimib.
Millise pala/saavutuse üle võiks kogu bänd kõige uhkem olla?
Liisu: Ma arvan, et ikkagi “Spider”, sest see lugu tõi meid kaardile tagasi ja meie jaoks päris edukalt, sest olime mingi aeg R2 kõige mängitavamatest lugudest 2.kohal. Meie kui paljude jaoks tundmatu kollektiivi jaoks täitsa üllatav saavutus.
Marili: Ilmselt ka see uuesti kokku tulemine pärast nii pikka pausi ja suurelt ette võtta (album, proovid, ja kontserdid, mida alguses ei olnud üldse plaanis) on päris kõva saavutus, arvestades et kõigil omad tööd ja tegemised ning (pere)elu elada.
Kui praegu loeb artiklit üks inimene, kelle jaoks bändi nimi on intrigeeriv, aga teid veel kordagi kuulanud pole, siis milliste sõnadega kutsuksite teda enda muusikat kuulama? Kas ja miks on kontsert parem kui teid mõnelt helikandjalt nautida?
Liisu: Meie intrigeeriv nimi on muuseas kunagi pooleldi naljaga kokkuklopsitud sõnamäng, mis sai bändile ajutiseks nimeks pandud. Aga ajutiste asjadega on teadagi, kuidas.. Kes peab vähegi lugu armastusega loodud muusikast ja saarlaste seltskonnast, siis meie kontserdilt saab seda kindlasti. Tantsukingad võib jalga panna. Teadke, et olete oodatud.
Muusika poole pealt annavad puhkpillid päris palju juurde, bändi kõla on kena mahlane. Kontsert toimub toredas kohas – Botiku hoovis Põhjala tehases. Kes pole varem käinud, siis kas või ainuüksi sellepärast tasuks tulla.
Marili: Live-muusika energia on alati midagi muud, kui kuulata helikandjalt. Kontserdil tekib ikkagi selline teistmoodi sünergia kuulaja, bändi ja keskkonna vahel, mille pärast alati tasub lisaks kodus kuulamisele ka kontserdile tulla.
Mille eest sooviksite muusikuna olla veidi rohkem hinnatud ja tunnustatud?
Liisu: Üllatusega vastan, et ei olegi vist sellist tahet.
Marili: Ma kahtlustan, et me keegi pole selliselt mõelnud. Eriti kuna peale Sandri ja Pille-Rite oleme kõik pigem hobimuusikud, seega on pigem ikka suur luksus üldse sellisel kujul muusikat koos teha.
Ranno: See bänd on meile kõigile rohkem andnud, kui me eales oleksime osanud ettegi näha, seega ei tunne millestki puudust.
Priit: Nõustun ka Mariliga, et ma ei pea ennast tegelikult ei kitarristiks ega muusikuks. See ongi hobi. Privileeg on see, et keegi seda peale meie endi ka veel kuulata tahab.
Kui mõelda nii, et iga bändiliige toob kollektiivi ühe oskuse ja omaduse, siis palun loetlege, kes mida (peale nende enda mängitava instrumendi) bändi toob?
Liisu: Priit on tavaelus näiteks avalike suhete pro ja kannab selle eest hoolt ka Cosmoskva tegemistes. Aga ta on ka muusikakriitik ehk lugude valmimise protsessis on Priidu kriitikameelel olnud täita oluline roll. Marili jagab muusikatööstuse köögipoolt ja asjaajamisi väga hästi, mis jällegi kulub Cosmoskvale marjaks ära.
Rapast on saanud väga hea kokk ehk bändi laagrites on tema see, kes põhiliselt teistel eluvaimu sees hoiab. Pille-Rite on see, kes proovides alati energiat üleval hoiab. Kui oleme näiteks harjutanud mingit lugu mitu korda, siis ühel hetkel Pille-Rite hüüab loo keskel: “WOOOOOOO!”.
Karlis on see, kes räägib vahepeal anekdoote. Siim roastib saarlasi. Sander on muhe. Aga mis kõige tähsam: kõigil on hea huumorimeel ja jagavad matsu. Keegi ei ole tühja koha pealt solvuja.
Marili: Lisaks veel, et Liisu erakordselt äge karakter ja mõnus huumorisoon on ikka bändi kroon. Ja Sandri asendamatu oskus näha bändi tegemistes tervikut ja teisalt pöörata alati väikestele detailidele tähelepanu.
Priit: Cosmoskvas on läbi aegade löönud kaasa umbkaudu 20-25 inimest. Kõik nad on olnud selle orkestri toimimise jaoks väga olulised. Just need karakterid.
Milline on olnud kõige pöörasem/meeldejäävaim kontsertkogemus?
Liisu: Meeldejäävaim on olnud viimane kontsert Juu Jääbil, sest ei oodanud, et vastuvõtt tuleb nii soe. See oli väga tore õhtu.
Ranno: Ma nimetaks lühidalt siis mõned pöörasemad - Saaremaal andsime näiteks kontserti ja meiega koos debüteerisid ka kohalikud lootustandvad räpihakatised Beebilõust ja Okym Riim. See oli nende kõige esimene live, minu teada. Siis meenub see autoremonditöökoja avamisüritus, kus esinesime remonditõstukil ja meeles on ka vana väike Von Krahli lava ja täismaja kontsert.
Priit: Tartu Ülikooli aulas esineda oli ka päris vahva või siis kunagi ammu Ida-Virumaal, Kaevurite päeval.
Samas, ma arvan, et kõige soojemalt ma meenutan jätkuvalt meie esimest päris keikat Tallinnas, klubis Prive. Väikese ja praktiliselt tundmatu Saaremaa bändina oli tol hetkel küll tunne, et ‘we made it’.
Aeg avaldada üks lõbus lugu bändiruumist:
Liisu: Neid lugusid on nii palju, et ei meenugi ühte kindlat, aga ma võin parem öelda, mis üllatusi Sander meile kontserdiks on ette valmistanud. Seda publik ei kuule, aga loo keskel võib lambihetkel tulla kõrvamontorist Sandri hääl: “Pelmeenid!”
Ranno: Ma ütlen ausalt, et minu jaoks oli see väga suur üllatus, kui kuulsin, et meie asendusbassimees Siim on hiidlane. Mõtlesin, et kuidas siis nüüd nii.. Aga kui pilli kätte võttis, siis mõistsin, et pole neil hiidlastel väga vigagi.
Priit: Kui pidevalt poleks fun, siis vist seda üldse ei teekski.