“Võib-olla ma ei ole kõige tugevam ja jõulisem inimene terves maailmas,” mõtleb ta, kuid sõnab, et peab suurimaks komplimendiks, kui just nii teda kirjeldatakse: tugev ja vastupidav. “Olen väga õnnelik, et mul on selline iseloomuosa, et ma oskan olla väga vastupidav, konservatiivne just tegevuste mõttes. Ei lähe paanikasse, olen hästi maapeal,” räägib ta.
Alika näeb, et maailmal on suur probleem autentsusega, oma tegeliku mina näitamisega. Kuid just see köidab. “Inimesed ei oska olla sellised nagu nad tegelikult on. Häbenevad, arvavad, et ei ole piisavalt head, selleks, et olla need, kes nad on. Minu meelest on see just äge, kui sul on halvad kogemused, head kogemused, kui sul on nõrkused ja tugevused. Need ongi need, mis meid teineteisest eristavad,” kirjeldab ta kirglikult. Isegi samas olukorras on igaühe kogemus erinev.
Valgust pole ilma varjuta, varje ilma valguseta. Pole tugevusi ilma nõrkuseta. Mis on sinu nõrkused, Alika? “Mul ei ole nõrkuseid,” naerab ta ja jääb mõneks hetkeks mõttesse. Paaril korral tõstab ta pilgu minu poole ja kortsutab kulmu, et ei oskagi nüüd äkki sellele küsimusele vastust anda – tundub tobe talle.
Vastusele leidmist takistab Alikale iseloomulik omadus: vigu on keeruline esile tuua, kui neid vigadena ei näe. Ta aktsepteerib igat osa eneses, isegi neid, mis ei ole veel maksimumis, või mis pole ideaalsed. Ka nõrkused on tema isiksuse osad, mille on ta omaks võtnud ja tema mõtetes käib pidevalt protsess eneseparendamise kallal.
Siis turgatab tal: “Mõnikord mu aju ei vasta mu südame soovile.” Mis see tähendab? Ta kirjeldab sündmust lähiajast, mil pärast kontserti tekkis võimalus ühele seltskonnaüritusele minna. “Ma kas lähen vaatan filmi ja lähen magama või lähen sinna ja pärast peole. Ja siis hakkabki mu peas kerima, et ma tegelikult olen väsinud, sest mul oli täna kontsert. Mul on asjad kaasas ja ei viitsi üldse paljude inimestega rääkida. Aga samas. Võib-olla seal on hea muusika, ma kaotan kogemuse ja elamuse. Kogu aeg selline liblikaefekt, mis tülitab. Pean sellega tööd tegema, et enda südant rohkem kuulata.”
Tööandjate rõõmuks, Alika enese kahjuks puudub tema sõnavaras ka sõna “stopp”, seda just dialoogides enesega. “Mul ei ole sellist asja, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa midagi teha. Pean siis olema päris haige, palavikuga. Aga mul ei tule ette sellist asja, et ma füüsiliselt tunnen, et ma ei jaksa rohkem. Olen hästi vastupidav inimene, et kui vaja, siis vaja.”
Seda, et ta väsib või vahel ka üle pingutab, ta enda sõnutsi ise ei tunnegi. Saab alles aru siis, kui midagi juba päriselt valesti on. “Ma pean endale tõestama, et ma olen kõige jõulisem naine. Aga ei ole sellist asja – ma ei ole, isegi kui ma väga tahaksin. Mõnikord peab olema nõrk ja olema hästi pehme,” kirjeldab ta.
Loe ka: Alika Milova: see on showbusiness, baby! Ära jonni!
Vaata Alika Eesti Laulu võistluslaulu "Bridges" artikli päisest!
