Vibe'i legendaarsed peod leidsid aset kord kahe kuu jooksul. Arvestades, et meie riik oli toona alles taastumisperioodis ja pigem vaene, alles arengujärgus, oli tegemist tõelise pommiga meelelahutusmaailmas. Anu mäletab, et olgugi, et tänasel päeval tundub pidu, mis toimub vaid kord kahe kuu jooksu,l pigem harva esinev nähtus, siis toonastes oludes oli kaks kuud isegi liiga lühike aeg, et teha korrelikult ettevalmistusi.
"See kahe kuu jooksul oli väga tihti! Pidid ju valmistuma! See oli kostüümipidu, see oli selline plahvatus! Sa pidid endale hankima kõik outfitid. Ma käisin selleks isegi Ibizal, näiteks," mäletab Anu, kelle tollaeagne kaasa Vibe pidusid korraldas.
"Kostüüme käidi hankimas mujalt maailmast, meil ju ei olnud," lisab Anu. Toomas Volkmann mäletab üht õhtut, mil peokülaliste seas oli poliitikavaatleja ja kolmnist Martin Kala, kes tegi peo nimel midagi toona enneolematut. "Martin Kala tellis kuskilt netiavarustes... 98-99 aastal oli see täiesti ennekuulmatu, et telliti internetist midagi. Ta tuli 30 sentimeetriste koturnidega peole. Sõbranna Piret Brenner hoidis teda veel käevangus, et ta üldse püsti seisaks. Ja nende koturnidega läks ta veel koju ka," mäletab Toomas, et ürituse nimel nähti kõvasti vaeva.
Pidudele pääsemine oli mõneti aga ka staatusesümbol. "Suure raha eest said kõik või kui olid hästi kuulus - minister, poliitik, kuulus näitleja, laulja, meelelahutaja. Maffiosod olid ka. Olid ka kuldkettidega venelased, aga nad olid kõrgema klassi venelased," kirjeldas Anu. Peole pääsemine ei tähendanud aga seda, et kõik uksed olid avatud. Eksklusiivsusel oli mitu taset: VIP ala, mille sees oli VIP ala, mille sees omakorda veel üks VIP ala.
Toomas Volkmanni pikaaegses tööst fotograafina saab näha näitust Fotografiskas! Lisainfo leiad SIIT!
