Olime väikse seltskonnaga nautinud üht mõnusat kontserti Tallinna vanalinna päevadel ning pidasime Harju mäe mänguväljaku serval aru, mida meeleoluka õhtu jätkuks peale hakata. Olles plaanid juba peaaegu paika pannud, kõnetas meid ühtäkki üks pikkade mustade juustega, päikseprille kandev meesterahvas. Kähedal häälel küsis ta inglise keeles, kas äsja lõppenud kontsert oli hea. Ja mispärast oli Kosmikute kitarristidel laval seitse kitarri, mida lugude ajal vahetada!?
"Sex Pistolsil oli ainult üks!" teatas ta, ning loetles üles muusikuid, kes on hakkama saanud nii ühe kitarri kui isegi vähemate keeltega. Meie aga teadsime - amatöörid. Kõik need tegelased - las nemad teevad asju lihtsamalt. Aleksander Vana teeb hästi.
Asusime suurel õhinal vestlusesse, et loomulikult oli tegemist hea Eesti muusikaga ning jäin lootma, et kirglike fännide toetuse najal haarab ta taskust telefoni ning tahab üles märkida bändi nime, kelle kontserdist äsja ilma jäi. See sündis ilmselt mõnes paralleeluniversumis, minu toonases reaalsuses me teda veenda ei suutnud. Jõudsin järeldusele, et ekslev turist jäigi kõigest heast ilma ja võib-olla isegi sakib veits selle pärast!
Mees asus rääkima, et tuli lähedalasuvast lokaalist niisama uudistama ja kontserti ei näinudki, nägi vaid, et rahvast oli palju. Peab tõdema, et parajalt pehmel sammul, jook näpus lähenenud meesterahvas ei teeninud minult esmamulje põhjal eriti sooja vastuvõttu, kuigi vestlust jätkasime tema initsiatiivil ikka sõbralikul toonil, kuid eestlasele omaselt, väga sarkastiliselt.
Jutt jätkus muusika teemadel ning tundmatu turist teatas, et armastab gooti muusikat. "Gothic, gothic!" toonitas ta. Soovitasime tal kindlasti plaani võtta Vana-Vigala külastamise, kus toimub kuu lõpus Eesti suurim raskemuusikafestival, kust ta kindlasti soovitud muusikakogemuse leida võiks. Viitasime vägeva kogemuse illustreerimiseks isegi meie seltskonna liikmel seljas olnud varasema aasta festivalisärgile - vahi kui äge. Öökulliga.
Kirjeldustest hoolimata jäi mees veendunuks, et tema armastab gooti-muusikat ning ekstreemmetalifestivalist huvitatud ei ole. Isegi sobilike Eesti bändide ülesloetlemisel jäi ta enesele kindlaks, et ei tea neist midagi ning suure kahetsusega pidime tõdema, et seda härrat Hard Rock Laagri telklas orienteerumismängudelt ei leia.
Hoolimata sellest, et jututeemad kippusid üsna kitsaks jääma ning tegelikult oli meil sõpruskonnaga plaanis juba järgmiste ootavate plaanide täitmise juurde asuda, tärkas eestlaslik tagasihoidlikkus ning ei osanud kuidagi juttu lõpetada. Soov meiega vestelda oli temas varjamatu. Kuuldes meid eesti keeles rääkimas, soovis ta selgitada, kuidas oli just äsja jooki ostes teenindajalt küsinud, kuidas eesti keeles "thank you" öelda. Saime teada, et temaski voolab Chuck Norrise veri, sest 30 sekundilise vestluse järel oli ta mitte ainult õppinud, vaid KÕIK ära õppinud. Seejärel teatas ta suure uhkuse, kuid vale rõhuasetusega: ait-ah!
Püüdsime uudishimulikule kodanikule, kes enda sõnutsi tuli Brooklynist, selgitada, et hääldus ja rõhk on selles sõnas hoopis teistsugused ning isegi sõnade "apple" või "mac" hääldustele viidates ei suutnud temalt ä-ks vajalikku täppidega häälikut välja pressida.
"Tapitahti ei ole," pöördusin ma nukralt seltskonnakaaslaste poole. Siis aga otsustas härra hoopis meile selgeks teha, et teenindaja just õpetas talle, kuidas õige on ning meie püüded häälduse parandamiseks ei ole piisavalt veenvad. Kiitsin tema enesekindlust, et eesti keelt emakeelena kõnelevate inimestega sel teemal vaielda püüab ning meid tões ümber veenda. Saime meiegi teada, et oleme terve oma elu tänu avaldades seda tähtsat sõna täiesti valesti hääldanud. Targemaks saada on alati hea - ait-ah, kulla härra.
Meie seltskonnast kerkis aga tõeline rüütel, kes revolutsiooniliste tõdemuste valguses leidis, et uudishimulikku turisti ei tohiks eesti keele õppimisest eemale peletada ning lisaks aitähile on tarvis teadmiseks võtta veel üks oluline fraas, mis igas olukorras kõvasti edasi aitab. "Mine p**se!" kordasime talle kooris ning selgitasime tähendust. Täpitähtede puudumise tõttu tabas ta häälduse kiirelt ning leidis, et on aeg kultuurikümbluseks ning kaks maailma eri paigus asuvat riiki teineteisele lähendada. Integratsioon, või nii.
"Mine fu***ing p**se!" kisas ta Harju mäe mänguväljaku kõrval ning naeris ennastunustavalt, lapsed meetri kaugusel kukerpallitamas. Ehk õpivad nemadki, ehk juba varem kui meie.
Olles varustanud ühe uudishimuliku inimese kõikide eluks vajalike oskustega, saime südamerahu ning jätsime sõbralikult nägemist. Kummalise kohtumise üle arutledes kuulsime teda värskelt õpitud tarkust veelkord üle platsi meile järgi hüüdmas: mine fu***ing p**se!"
Naerdes lehvitasime viimast korda ning läksime oma teed.
Järgneva nädala neljapäeval sattusin juhuslikult raamatupoe Apollo kodulehele, kust vaatas vastu see sama uudishimulik turist, kelle olin oma peas juba suvaliseks liiderdajaks tembeldanud. Nähtud pilt mu arvamust küll liialt ei muutnud, kuid toreda tõdemusena saatsin kuvatõmmise tema pildist koos tema kirjutatud raamatute reklaamiga minuga tol õhtul viibinud seltskonnale.
"Selgus, et mine-fu***ing-pe**se-tüüp on krimikirjanik Chris Carter," kirjutasin ma, viidates tema käel olnud tätoveeringule, mille kõik kohe ära tundsime. "Spetsialiseerunud kuritegeliku käitumise ja psühholoogia uurimisele," avastasin kõike kogetut kinnitava infona. Brasiilias sündinud kirjaniku sulest on ilmunud 10 ülimenukat raamatut, mitmed neist bestsellerid ja populaarsed ka Eestis. Eestit külastas ta muuhulgas ka kirjandusfestivali "HeadRead" raames, kus pidas vestluspaneeli Aleksander Popovi juhtimisel.
Nüüd jääb üle vaid oodata ja vaadata, kuidas menukas tegelaskuju, detektiiv Robert Hunter, juba järgmises raamatus, mõnd juhtlõnga avastades kultuurselt teatab: "Mine fu**ing p**se!"
Maailma muutmiseks ei peagi mägesid liigutama, piisab vaid mõnest vestlusest ja teadmisest, et raamatut ei tasu kaane järgi hinnata.
