Telemaastikul pole juba ammu olnud saadet, mis nõnda palju tolmu üles oleks keerutanud kui möödunud laupäeval esmakordselt eetrisse jõudnud "Hensugusta show". Juba enne saate avaldamist põlesid kommentaariumid erinevatest tulistest arvamustest. Nüüd on kõu kärgatanud ja igaüks sai veenduda, kas eelarvamus pidas paika või mitte.
Inimestel on tihti raske uusi asju ja muudatusi vastu võtta: kõik endine toimis ju nii hästi, miks on vaja midagi teisiti teha? Kuid elus pidavat olema nii, et kõik, mis seisab paigal pole jätkusuutlik. Kanal 2 on teinud revolutsioonilise muudatuse ning andnud eetriaja ning omanimelise saate varasema telekogemuseta noormehele ning panustanud tema isikukultusele ning internetis tekkinud kogukonnale. Telekogemust aga teisiti ei saagi, kui ainult tegutsedes. Praeguseks tuntud telenägudel on olnud küllaga neid esimesi saateid ja kogemusi, mis tänaseks saavutatud tasemega enam võrreldavad pole.
Toogem näiteks kasvõi mehe, kellest ootamatult on saanud Henri Karpovi (21) "rivaal" - Teet Margna. Kuigi Margna alustas juba 1993. aastal telediktori rollis, järgnes hulgaliselt saateid, kus noor mees ennast üha uutest külgedest avada sai. Meenutagem näiteks 1996. aasta saateprojekti "Teet or alive", mis praegu tagasi vaadates üpris piinlikke tundeid tekitab. Teet oli sel ajal Henriga praktiliselt ühevanune - 23.
Kui vaadata Henrit saatejuhi rollis ei saa talle mitte midagi ette heita. Täpselt sama karismaatilise, veidi veidra huumorisoone ja naerusuise inimesega kohtuvad vaatajad tema Youtube-i kanalil. Eriti kui arvestada, et tegemist oli noormehe jaoks esimese telekogemusega, ei vaadanud sealt vastu kammitsetud tüüp, kes pingsalt prompterilt ette kirjutatud teksti maha lugeda üritas. Tema esinemine mõjus loomulikuna ning oli tunda, et kuigi saate stsenaariumi autoriks oli märgitud Martin Aare, oli koostöö Henri ja tema vahel igal juhul toimunud.
Kogu furoori tuumaks on tegelikult saateformaat ning see kuidas see vaatajateni jõuab. Kurb tõsiasi on see, et ükskõik, kes oleks Henri asemel selle saate juhi rolli astunud, oleks saanud samamoodi kommentaariumites sugeda. Eriti arvestades ülejäänud segadust, mis Kanal 2’s samal ajal toimus. Paratamatult saab peksukotiks uus tulija.
See, mis tõmbab noori Youtube-i ei ole sama, mis tõmbab neid telerite ette. Youtubereid armastatakse just seetõttu, et nad on sõltumatud isiksused, kes teevad vigu, räägivad ausalt ja suupäraselt ning teevad vahel rumalaid nalju, ausalt ja tsenseerimata. Nendega on kerge samastuda ja tunda, et vaatad videot oma sõbrast, või kellestki kellega näeksid ennast vabalt lävimas.
Kui aga samasugune argielu puhastatud kujul mingisse etteantud formaati suruda, on tulemus kui liiga kaua laua peal seisnud limonaad - vurts on puudu. Rääkimata sellest, et “Hensugusta show” näol toodi vaatajateni saade, mis Kanal 2 konkureerivas kanalis juba aastaid valitsenud on. Kahjuks ei pakkunud “Hensugusta show" “Võimalik vaid Venemaale” piisavat konkurentsi. Miks? Kanal 2 puhul on jäänud kasutamata saatejuhi loomulik karisma ja potentsiaal. Tähelepanuväärne on märgata, et saatele järgnenud väljalõigatud klipid, kus Henri ettekirjutustest kõrvale kaldus või improviseeris, olid naljakamad kui saade ise. See on kindel märk, et noormehe talendipagas on suurem ja omanäolisem kui küpsisekujuline vorm kuhu ta sel korral sattunud on.
Miks ei oleks võinud panna Henrit näiteks mõnda telemängu juhtima, sketše välja mõtlema või oma kogutud publikuga suhtlema? Miks teha temast järjekordset staatilist saatejuhti, kui oleks võinud lasta tal olla dünaamiline meelelahutaja? Leian, et see on saate tellijate, tootjate ja produtsentide poolt väga suur möödalaskmine.
Tähelepanuväärne on muidugi saate ülesehitus, mis liikus teatud mõttes justkui videotega illustreeritud lugu. Kuid vaatajana oleks tahtnud rohkem lisaväärtust internetist leitud videote juurde. Igaüks, kes oma päevast tund-paar või rohkem Youtube-is ringi vaatamisele kulutab, oli eetrisse toodud klippe juba näinud ja nende peale juba kiired nina kaudu väljahingamised ära teinud.
Videote teistkordsele vaatamisele oleks võinud juurde anda Henri narreeritud lugu, kommentaar või situatsioonikomöödiaga vürtsitatud vaheklipid, näiteks. Eriti saate lõpupoole hakkas süžee olema rohkem “ha-ha, aga vaatame nüüd seda klippi ja siis järgmist” ning vähem üksteisega seotud lugu, mis kokku ühe naljaka terviku oleks andnud.
Ühe väga suure probleemina antud saate puhul tooksin välja "segakeele" kasutamise. Peamiselt inglise keelsetes keskondades navigeerides ei ole häiriv vaadata ka videosid, mis kubisevad inglise keelsetest asendusõnadest või viidetest sisule, mille originaalkeel ei ole eesti keel.
Eesti keelse telekanali ja saate sisu ei tohiks olla umbkeelne ja siinkohal oleks pidanud toimetaja sekkuma ning paluma lauseid ümber sõnastada ning kohandada nalju Eesti kultuuriruumile. Kuigi Eesti kultuur ning eriti noorem põlvkond on väga tihedalt põimitud inglise keelega, on erinevatel meediaväljaannetel siiski teatud mõttes kohustus oma sisu kvaliteedikontrolliks. Kvaliteeti määrab kindlasti ka korrektne eneseväljendus kohalikus riigikeeles.
Milline oleks reaktsioon kui mõne telesaate sisusse oleks nii tihedalt põimitud vene keel? Kuigi see oleks oluliselt loogilisem, arvestades kui suur on vene kogukond Eestis. Sellistel puhkudel kiputakse olema kiired parandama ja tegijaid välja kutsuma kuid jäetakse märkamata, et emakeele kaotame hoopis läänemaailmale.
Kokkuvõtvalt leian, et Henril tasuks oma saavutuste ja ka saate üle uhkust tunda. Need, kelle jaoks “Hensugusta show” pole nende tass teed, võiksid näha saatejuhist kaugemale ning anda konstruktiivset tagasisidet hoopis saate tegijatele. Telekanalid võiksid kindlasti õppust võtta ning näha, et televisioonist Youtube’i teha ei saa ning noori tuleb püüda lisaks kiirele tempole ka originaalse sisuga.
Henrile igal juhul tuult tiibadesse, saavutused on vägevad ning nende üle tasub uhkust tunda. Loodetavasti ei võta tagasiside negatiivne foon noorelt talendilt jõudu sama säravalt edasi pürgida!
