Arvustus: Inger "Willie"

Ingeri lennutas kohaliku muusikamaastiku tähelepanu raadiusesse Eesti Laul. Nagu Mick Pedaja enne teda, puges Inger oma siira ja lihtsuses-peitub-võlu vaibiga publiku soosingusse ning seeläbi ka plaadifirmade radarile. Uus single “Willie” on lansseeritud kohaliku Made In Baltics leibeli alt, kes tegutseb koostöös rahvusvahelise Sony Music'uga ning kelle rosteris figureerivad teiste seas ka Lenna, Ariadne ja Ewert and The Two Dragons.

“Willie” algab sümpaatse keelpilli sõrmitsemisega, millest kumab läbi singer-songwriterite nagu Tracy Chapman (eriti “Fast Car”) mõjutusi. Refrään on klassikaline pop-rokk plahvatus, kus akustiline kitarr plaksuvatel trummidel hoo sisse saab ning aina jõulisemalt ülejäänud loo osadesse jookseb. Vana-hea retsepti kohasel on B-pooles vahelduse loomiseks toodud sisse ka mõned klaverihelid.

Kui eelnevalt on Ingeril olnud oht oma justkui pooleldi joodeldava tämbriga üle pingutada, siis uues singlis on toonid paigas ning hääle mõnusad varjundid kõlavad peenekoelisemalt.

Rõõmsate akordide vahel voolavad read rändavad melanhoolsetel radadele, ning Inger laulab problemaatilistest kasuisadest ning vaesusest. Melanhoolne sõnum põrkub loo helge kõlaga huvitavalt ning Karl-Ander Reismanni kirjutatud sõnad, kuigi lihtsad, mõjuvad üldiselt võluvalt. Siiski jääb kõrva ka pisut kohmakust, kui artiklid, mis noodiraamistikku ei mahtunud kuskile õhku haihtuvad (Everybody seems to think/Everybody’s saint, We kissed for first time/ This summer June jne).

Kuigi Inger ei tee oma muusikas midagi, mida poleks varem tehtud ning Tracy Chapmani tasemel storytellinguni on veel tükk maad minna, mõjub ta siiski värske vaheldusena üleprodutseeritud müra keskel.