Arvustus: Liis Lemsalu avas endast uue külje

Kohalikul muusikaareenil on juba mõned aastad rütmipõhise tantsumuusika gospelit levitanud helisaatkond Estonian Funk Embassy. Muu seas korraldatakse vahetevahel Erinevate Tubade Klubis ka kaverõhtuid, kus siinsed artistid ajakapslisse astuvad ning soulmuusika kõrgaega rändavad, et laulda lege souli leibeli, Motowni hitte.

Soul, eriti kommertsliku fookusega Motown-soul, on alati inimesed tantsima pannud ning hea tuju mussi ja pika nädalavahetuse segu täidab ka ETK ruumid pingevaba suminaga. Väikesele lavale mahub palju häid muusikuid ja instrumentalistide plejaad on vägev - rütmikihte laovad näiteks Siim Avango, Ott Adamson ja Kaspar Tambur ning puudu pole ka vaskpuhkpillid ja muud jutud.

Kui siinmail voolitakse miskit eelmainitud žanritest, on solisti otsingutel tark pöörduda Robert Linna poole ning härrast on kujunenud Funk Embassy laivide regu-esineja. Lisaks Linnale oli sel korral esiplaanil ka Liis Lemsalu, kes traditsiooniliselt pigem peavoolu popis navigeerib. Karjääri alguses vaatas ta ju tegelikult ka pisut souli ja R’n’B poole, kuid tänaseks on ta artistina sellest kaugele tüürinud. Kujutan ette, et oleks päris tuus, kui Lemsalu oma tämbrilise eripäraga rohkem katsetaks ja näiteks eestikeelset hingemussi teeks. Igal juhul tore, et ta taas soulimaastikele rändama läks.

Kui Linna liugleb soulilainetuses vana kalana, siis on Lemsalu oma taasavastusretkel pisut ettevaatlik. Kuigi tema esitatud soolodest vilksatab läbi neid lummavaid nüansse, millega stiil tema helipaletti rikastada võiks, ei lase Lemsalu end päris vabalangemisse. Kahju, sest siinkohal oleks spontaansus ja toorus oivaliselt toiminud, kuid kontserdi teises pooles avab ta end rohkem ning leian endiselt, et Lemsalu võiks julgelt senistest raamidest välja astuda.

Kolmanda solistina on laval Rita Ray ehk Kristi Raias, kes mõjub õhtu jooksul kõige veenvamalt. Neiu souline taust kumab selgelt läbi ning hingestatud ja tugeva vokaaliga kantud ballaadid saavad teenitult võimsaimad aplausid. Kõige laetum on energia muidugi siis, kui kogu kupatus korraga laval on. Laivi lõpuks on kõik end endorfiine täis tantsinud ning orkester plaksutatakse korduseks tagasi ja õhk on higist ja hingest paks.

Vaata, kas leiad end ka galeriist: