Arvustus: Viljandi Folk ehk Säästu õllest otse kultuuripessa

Rongiga Viljandisse jõudes ja paarsada meetrit edasi sammutud, sai mulle selgeks, et peale juhuslikke rändajate, kes bussijaamas tiksudes Säästu õlle tarbivad, on linna kohale jõudnud ka kultuurirahvas. Meenus 2016. aasta, kui sõbrannaga peale Trad.Attacki! telkimisalale tagasi tulime. Oli ehmatav, et ühel pool, kus magasid folgisõbrad, asus teisel pool poeparklas vähemalt kümme erinevat pisipidu, kus sai kuulda eriti valjul häälel rääkivaid keskmisest enam vägijooki tarbinud peolisi, kes veel varahommikul uued punnid pudelitelt maha keerasid. “Üks Eesti on vasakul ja teine paremal,” mõistsin ma tookord ja kuulsin vasakul mängivat hardstyle´i . Sel aastal ma selliseid pisipidusid ei näinudki. Ei oska öelda, kas kadumise põhjuseks või olla sõit Lätti või korrakaitsjate töötulemus, kuid sotsiaalselt oluline pilt Eestist oli silma eest kuhugi kadunud.

Peale pooletunnist jalutuskäiku jõudsin pärale festivali telkmisalale, kus näis peale minu veel teisigi fänne olevat. Panin telgi puu alla, et päike hommikuti ära ei tapaks ning suundusin peagi festivalialale, kus ootas mind G4S-I kontrolliv pilk, millest mind ilusasti läbi lasti.

#folkmassidesse

Nii minu kui ka ilmselt suure massi esimeseks kontserdiks sai neljapäeval esinevad Zetod. Nagu folgiõhtutel ikka, tõestas festival taas et sinna on jõudnud nii süvahuvilisi kui lihtsalt festivalisõpru, kes peale tühja õlleklaasi puusad tööle ajasid.

Peale Zetode üllatasid õhtupoolikuti rahvast veel teisedki tuntumad folkbändid nagu Curly Strings ja Trad.Attack!, millest viimane püstitas sel aastal enda kontserdiga rahvarekordi. On täiesti uskumatu, kuidas üks folkbänd suudab sada aastat vanad tekstid või valmistamisest viia südamesse ka folgivõõrale isikule, kes neid neid lava ees täiesti kõrist kaasa oskab laulda. “Kooreke, midadi-mädadi, männake!“ egas seal tundugi midagi nii rasket, mis pähe ei jääks. Eks rahvasalmid peavadki lihtsad olema, kuid Trad.Attack! on korraga nii lihtne, kuid osav ning nende eduvõtit on siiani raske lahti seletada.

#pidumiseiunune

Ma ei tea, kas asi on minu maitses või muus, kuid keset folgimelu on mulle tundunud, et kännuämblikke leiab sealt festivalilt alati vähem kui kuu algul Tallinna või Tartu vanalinnast. Peale esimest ööpidu, kus esines Venemaalt pärit Dobranotch, kes ka mind vabatahtlikult suisa lavale tantsima ajas, sai ka selgeks, et folgipeol panevad peo käima alati head esinejad ning muusika ja igasugune vägijoogist tingitud peotahe on muutunud teisejärguliseks. Viljandi Folgi peod on need, mis ei unune. Ja parem ongi, sest need on midagi, mida on väärt meenutada. Lühidalt võime neid kirjeldada karjudes: “Sajaga!”

Peale öiseid pidusid panid publiku kindlasti sajaga elama ka Šotimaalt pärit HÒ-RÒ ning Kanadast pärit The East Pointers. Need kaks bändi näitasid, et Viljandi Folk ei ole mõeldud vaid eestlastele, vaid toob raju folgi kohale ka välismaalt. Mõlemad bändid panid publiku täiel rinnal leitsakut trotsides kaasa elama pea samamoodi, nagu tegi seda rekordi püstitanud Trad.Attack!

#minikontserdid

Keset masskontserte, kus võis leida vähemasti tuhat külalist, leidus keset folki ka neid, kus täitus saal kõigest paarisaja külastajaga. Üheks selliseks oli näiteks Celia Roose, Meelika Hainsoo, Lauri Õunapuu “Kolm Tüüpi” Pärimusmuusika Aidas. See oli kontsert, kuhu oli kutsutud ka väike lisajõud ning mis põhines peamiselt lihtsate rahvalaulude leelotamisel, mida sai kaasa laulda ka saalis istuv publik. Tõeline pärimussüst!

#loodulikfestival

Nii nagu suur osa festivale, siis püüdis ka Viljandi Folk keskkonnasõbralik olla. Kuigi sel aastal polnud (alates järgmisest on) taaskasutatava topsi kasutamine veel kohustulik, oli võimalus Topsiringis endale korduvkasutatav tops soetada. Lisaks topsipandile pakkus festival veel mahetoitu kui ka kohvi, mis tarbijate keele kindlapeale alla viisid. Tundus, et festivalil ei pakkunud rõõmu pelgalt läbi muusika, vaid isegi läbi söögi ja joogi, mis tõestas, et festival oli tänavu enda hüüdnime eriti väärt.

“Sajaga!”