Põrgatades sinu viimaselt laulult "Unistuste hotell", siis tahaksin ka Sinult küsida, kas see, millest kord unistasid on sinu jaoks reaalsuseks saanud?
Noore poisina unistasin räppariks saamisest küll. Räppi olen ma tänaseks veits isegi teinud ja ka mingit kommertslikku edu saavutand, aga ma ei tea kuhu ma niiöelda kohale peaksin jõudma. Ma ei jõua kunagi kohale. Ma tahan endiselt räppi teha, lihtsalt avastada uusi viise ja võimalusi kuidas, sest ma ei jää kinni kunagi.
Tänaseks ma mõistan, et minu unistus seisneb elustiilis, mitte mingis kohas, staatuses või materiaalses manifestatsioonis milleni jõuda. Kui ma saan veeta oma kallist ajalist vara mussi kirjutades, esitades, tootes ja sellega lõbutsedes, siis see ongi living the dream. Sellepärast ma ennast nii hästi tunnengi. Kõik muu on lihtsalt selle kõrvalsaadus. Seega on ainult naturaalne, et hakkasin arendama oma musikaalsust, et siis teha veel paremat mussi. Mul on nagu aimdused olemas, aga vajan veel aega, et temaga intiimselt armatseda ja arendada seda omavahelist mõistmist ja tunnetust. Niimoodi võib see tulla suht lit kui aus olla.
Mulle meeldib see, et kui ma teen laulu eksole, siis alles eile ju polnud seda olemaski veel. Ma lihtsalt panin selle oma võimetega eksisteerima ja siis tulevad aja jooksul inimesed kas internetis või tänaval/klubis ja ütlevad, et oh shit, see liigutas neid kuidagi. See on real as fuck ja ma olen igavesti looja, sest ma ei soovi veeta oma elu ainult tarbides.
LOE KA: Miljonite kuulamistega, kuid persoonina vähetuntud AZMA: ma ei viitsi olla pildis, lihtsalt pildis olemise pärast