Kuigi paljud muusikasõbrad on harjunud nägema Daniel just mööda Tallinna tänavaid silkamas, elas ta pärast USA-st Eestisse kolimist Tartus ning lõpetas seal ka põhikooli ning gümnaasiumi. Ka edaspidine haridustee jätkus seal, kus omandas ka esimese ametliku eriala ning kujundas elurada just sellele kirele põledes.
"Ma õppisin Tartu Pallase kõrgemas kunstikoolis, õppisin disaini ja graafilist kujundamist," selgitab Daniel, et esimese eriala omandamine kinkis talle ka bakalaureusekraadi. Kuigi tuule suund on praeguseks muutunud, ei ole omandatud oskused sugugi mööda külge maha jooksnud, vaid aitavad endiselt ka muusikutöös.
"Kõik meie bändi artworki, plaadikaverid teen ise. Graafikad ja animatsioon, mis meil on olnud, olen kõik teinud ise," selgitab ta ning tunnistab, et ei tegele oma ammuse kirega enam sugugi nii palju kui võiks.
Daniel Levi “Uncle John”
"Praktiseerin laulmist palju rohkem ja sagedamini kui kujundamist, olen veits laisaks jäänud," naeris ta, tunnistades, et kujundamine endiselt talle väga meeldib. Kujundustöö on Danieli jaoks rahustav nokitsemine, mis mõjub suisa teraapilisena. Samas leiab ta nii muusikaloome kui kujundustöö vahel palju sarnast. "Nii kujunduses kui muusikas töötad väga palju erinevate kihtidega, millest moodustad kogu oma kompositsiooni."
Muusika kirjutamiseni jõudis Daniel just Eestis. Hilisteismelisena hakkas ta sahtlisse üht-teist kirjutama, kuid tõsiselt alles veidi hiljem, alles pärast kujunduskire avastamist. "Olin rohkem oma kujundamismeeleolus ja sellele rohkem fokuseeritud. Alles hiljem hakkasin tundma rohkem kirge laulukirjutamise osas," selgitas ta.
Daniel Levi “Jasmine” / Foto: Kristi Tüvi
Ühel päeval tabas teda aga enda jaoks ebatavaline planeerimissoov ning pani endale kirja kuupäevad koos erinevate eesmärkidega, mis selleks päevaks kindlasti tehtud peavad olema. Üheks kuupäevaks pidi valmis saama kindla arvu demosid, teiseks käima lükatud Hooandja projekt, et plaat avaldada ja kolmandal juba muusikavideo.
"Ma olen tagantjärgi mõelnud, et kustkohast selline mõte üldse tuli, sest ma ei ole üldse selline organiseeritud või pikalt etteplaneeriv inimene," tunnistab ta. Siiski on ta mõistnud, et suureks abiks oli just konkreetne plaan ning lihtsasti mõõdetavad väiksed sammud.
Kuula intervjuud: