“Ma olen üritanud luua endale sellise kuvandi, et ma olengi häbitu. Kui tuleb mingi skandaal minu kohta ja ajakirjanik helistab mulle küsimusega, kas see olin tõepoolest mina, kes sellise asjaga hakkama sai, siis ma ütlen talle, et kõlab jah nagu mina ning panen toru hargile,” naerab Veinbergs. “Kõik häbitu, mis minu kohta välja tuleb, ainult võimendab minu kuvandit ja brändi. Ma olen skandaalide kuningas.” Sellest hoolimata säilitab Daniel enesele omase positiivse ellusuhtumise ning kinnitab, et mõtleb ka ohtudele, mis sellise elukäsitlusega kaasnevad: “Ma olen alati valmis, et ükspäev seda kõike enam ei ole.”
Daniel ei eita, et tema elujaatava suhtumisega on kaasnenud ka palju kriitikat. “Kui sa tahad Eestis olla keegi, siis sa pead arvestama, et sind visatakse sopaga üle. Sul lihtsalt peab paks nahk tekkima,” selgitab Daniel ning avaldab, et okkalised kriitikanooled ei ole talle võõrad. “Ma sain esimesed seitse aastat väga karmi kriitikat. Kui sul on aga piisavalt suur tahe oma asja teha, siis sa lihtsalt lähed sellest läbi.” Ehkki negatiivseid arvustusi saab tunda ilmselt igaüks, kes teistest erineda julgeb, siis Danieli sõnul on nii teda kui tema loomingut pikkamisi üha enam aktsepteerima hakatud. “Inimesed austavad seda, et ma ei ole alla andnud.”
Daniel kinnitab, et olenemata tagasisidest, on tema loomuses anda endast alati 100% ja rohkemgi veel. “Jah, võib-olla läheb p***e, võib-olla ei lähe, aga ma tean, et mina olen endast parima andnud.” Seda, et harjutamine teeb meistriks (või lihtsalt paremaks harjutajaks), kinnitab ka Daniel, sest neid kordi, kus koomiku õudusunenägu teoks saab ning saalis haudvaikus valitseb, ta enda sõnul enam peaaegu ei kogegi.
Loe ka täispikka intervjuud Daniel Veinbergsiga: Terava keele ja häbitute naljadega skandaalide kuningas Daniel Veinbergs: tahan olla koomik, kes oskab ka rosinasaiade üle nalja teha