Eesti meelelahutajate lõbus aga pöörane minevik: taarakotitehing Anne Veskiga, pillimäng Kristiina Šmiguni kukil ja õnnelikult lõppenud õnnetused

... ja nõnda ma siis ronisingi Eesti parima suusataja kukile.

Ansamblite Lexsoul Dancemachine ja Traffic liige ning sooloartist Jon Hazel ehk Joonas Mattias Sarapuu rääkis seigast, millest rääkides hüüatavad kuulajad tihti: ei ole võimalik! Aga on. Joonas kirjeldas üht kontserti, kus publiku seas oli ka armastatud sportlane Krsitiina Šmigun. Nautimises ei ole mitte midagi imelikku ning, kes meist poleks heal kontserdil kaotanud ajataju, ruumitunnetust või suisa mõistust! 

"Ta oli väga vinges peomeeleolus," kirjeldas Joonas lava ees kaasa elanud Kristiina elevat kaasaelamist. "Ma mängisin selles loos peamiselt lehmakella ja siis Kristiina Šmigun ütleb mulle äkki: tule mulle kukile! Ma ei saanudki aru sellel hetkel, sest mul olid klapid peas, et kas ma pean sulle kukile tulema või tahad mulle kukile tulla. Kuidas me selle olukorra nüüd lahendame?" naeris ta. 

"Kristiina oli täiesti veendunud, et ma pean talle kukile minema. Ja nõnda ma ronisingi Eesti parima suusataja kukile." Joonas jätkas Kristiina kukil olles oma instrumendi mängimist. "Tuleb tõdeda, et väga tugev naine ja kannatas välja need paar minutit," jäi Joonasel üle tõdeda vaid lugupidamist sportlase suhtes. 

Kes, kurat, kiirabi kutsus?!

"...me ei jõudnud plaanitult samal õhtul koju, vaid alles järgmisel hommikul kell 11." Selle lausega on alanud nii mõnigi jutt, mis muusikute mälestustest esile kerkib. Nii ka Artjom Savitskil, kes pajatas ühe eredaima mälestuse oma sooloprojektiga esinemisest või õigemini, sellele järgnenud rihma lõdvaks laskmisest. Sündmused leidsid aset Pärnus ning esialgu plaanitud rahumeelne oleng ja varakult kojujõudmine sai asjade käigus hoopis teise lahendi. 

Pärnus nauditi mõnusat meeleolu ning suunduti sõber Rivo Kingi juurde ("Eesti otsib superstaari" kunagine osaline). "Neil oli nõlva peal maja, nõlva all jõgi ja saunamaja. Kell 5 hommikul otsustasime sauna minna," kirjeldas Artjom. 

Aga ega asjata hurjutata, et saunas käies tuleb hoida kainet meelt ja ettevaatlikkust. Libe põrand maksis kitarrist Erik Kammistele valusalt kätte. "Ta libises õnnetult ja lõi oma pea ära ja hakkas verd jooksma. Me olime kõik natuke ka joonud ja olime paanikas, et äkki peaks kiirabi kutsuma," mäletab muusik. 

Kutsuti kiirabi, kuid poisid ei näinud tee peale, mis oli nõlva taga. Tükk aega oodanuna hakkasid nad juba muretsema, et kuhu see kiirabi nüüd küll ometi jääb. Majas magas magusat und Rivo isa, kes ärkas ootamatu koputuse peale uksel. "Kingi isa tuleb rõdu peale ja karjub sealt: kes, kurat, kiirabi kutsus!?" naeris Artjom nägu pihkudesse varjates. 

Õnneks vaadati Erik üle - kõik oli korras. Pidu jätkus ja kell 11 jõuti lõpuks õnnelikult tagasi kodudesse. 

Millegi pärast me jagame Anne Veskiga bäkkarit!

Alati heatujuline duo Clicherik & Mäx ei näi millegi ees kohkuvat. Siiski on nende jaoks vähemalt üks inimene, kelle ees suur aukartus on - Anne Veski. TalTechis koos Terminaatori ja Anne Veskiga esinedes leidis lava taga aset sündmus, mida noormehed tõotavad rääkida tervele järgmisele generatsioonile. "Anne Veski soojendas meid," lõõpis Clicherik. "Sa ei saa seda öelda, et ta soojendas meid," naeris Mäx. "Okei, ta esines enne meid," täpsustas Clicherik itsitades.

"Me jagame millegi pärast Anne Veskiga bäkkarit. Millegi pärast selles hiiglama suures koolis on toad otsas," imestas Clicherik olustikku kirjeldades. Noormehed otsustasid viisakuses ruumist lahkuda, et estraadidiiva saaks end mugavalt tunda. "Ei, sa ei saa seda öelda. Me ei julgenud olla seal, sest see oli Anne Veski," täpsustas Mäx. 

Jõudes oma uude peatumispaika märkasid noormehed, et enamik asju sai kaasa võetud, kuid maha jäi tooli alla surutud paberkott, kuhu olid kokku kogutud kõik nende joogid. 

"Ma siis vaikselt koputan ukse peal, teen ukse lahti, ütlen, et vabandust, ma jätsin siia tuppa midagi. Ja siis vaatan - Anne Veski istub selle sama tooli peal," mäletab Clicherik. Arglikult vabandades sõnas muusik:"Vabandust, Anne, see kott seal, kas ma võiksin selle saada?".

Noormees ootas, et Anne tõuseks toolilt, kuid lihtsa inimesena haaras ta edasi istudes tooli alt, jalge vahelt koti, mis liigutamisel ka parasjagu kolises. "Ütleb siis: oleks ma seda teadnud, oleks ära joonud!" naeris Clicherik. 

"Ma ütlesin ha-ha, võtsin koti kätte ja jooksin minema, sest ma ei osanud mitte midagi teha," itsitas ta. 

Mõtlesin, et helistan emale ja nutan!

Pole see ilmselt enam kellelegi saladus, et meelelahutusmaailma telgitagused pole sugugi nii glamuursed kui publik seda nautida võib. Eriti inetuks kipuvad lood kiskuma just siis kui välja lööb nende inimlik pool ning tuleb võitlusesse asuda iseenda füsioloogiaga. Kuid nii nagu ütlevad kuulsad laulusõnad: the show must go on...

Häda ei anna häbeneda, ega küsi samas ka aega ega kohta, millal tulla. Seda sai omal nahal tunda ka Roger Andre kui hetk enne esinemist laktoositalumatuse tõttu ootamatu kõhuhädaga silmitsi pidi seisma. "Ma käisin hiljuti ühes restoranis firma eraüritusel. Ma jalutasin sinna, aga kuna ma olin enne midagi kahtlast söönud, siis mul tulid s**akrambid... selline tunne, et kui ma kohe seda välja ei saa, siis see tuleb ja ründab mind," alustas Roger paljulubava loo algusest. Muidugi oligi see vaid kõige algus ning paremuse poole olukord veel niipea ei liikunud. "Ma pean poole tunni pärast olema laua otsas ja naljakas," meenutab Roger mõtteid, mis sel hetkel tema peast läbi käisid.

Restorani kohale jõudes lootis Roger, et on lõpuks pääsenud, ent ebameeldivaid üllatusi oli ees ootamas veelgi. "Üks tore teenindaja küsis, kas ma soovin midagi, aga mul oli ainult vetsu vaja. Mul oli juba selline tunne, et me peame kiirabi kutsuma, sest midagi on katki läinud," kirjeldab Roger olukorra kriitilisust. Olles lõpuks leidnud tee tualetini, läks lahti aga tõeline väljakutse: "Kui ma potikaane üles tõstsin, siis prill-laud oli täiesti kusega koos, see tilkus! Kui ma seda prill-lauda tõstnud oleksin, siis sealt oleks kõik maha voolanud," selgitab Roger situatsiooni, mis teda wc-s ees ootas.

Et nüüdseks oli olukord Rogeri arvates juba eluohtlik, ei olnud mehel ilmselgelt aega koristamisega tegeleda, sest tähtsad tegevused vajasid tegemist: "Mul oli nii valus, et ma ei jõudnud seda kuivatama hakata, lihtsalt istusin kuse sisse ja lasin kõik potti ära... Ma olen germofoob ja ma pean olema 15 minuti pärast laval, aga mul on sääred kusega koos. Ma olin nii stressis, et ma mõtlesin, et ma helistan emale ja nutan... mul on paanikahoog!"

Siin voodis on Johnny Depp maganud.

Stand-up koomikute karjääri jooksul tuleb sageli ette esinemisi, kus lava asemel peab üles astuma hoopis kummalisemates paikades. Üheks meeldejäävamaks etteasteks oli Sander Õiguse jaoks esinemine eraüritusel, mille toimumispaigaks oli tormisel merel seilanud laev. "Minu backstage oli laeva allkorrusel asunud magamistuba," meenutab Sander kentsakalt alanud õhtut. "See tüüp, kes mind sinna sisse juhatas ütles mulle, et tead, siin on muide Johnny Depp maganud... tütarlaps oli ka," jutustas Õigus humoorikast olukorrast, mis isegi kogenud koomiku sõnatuks võttis. 

Õhtu eskaleerus aga kiiresti ning peagi oli Sandril aeg rahva ette astuda ning seda enne, kui tormine meri publiku suudpidi paberkottidesse sunnib. "Me olime pool tundi sõitnud, kui tüüp tuleb alla ja ütleb, et ma peaksin oma esinemise ära tegema, sest rahval hakkab vaikselt paha." Õiguse sõnul oli terve laeval olnud seltskond suurte lainete tõttu selleks hetkeks juba näost valge ning kapten asus jagama isegi päästeveste. "Veidral kombel läks mul esinedes üli hästi, sest ma alustasin oma seti sõnadega, et mu isa hukkus Estonia katastroofis ja täna ma lähen talle järgi..."

Tol päeval me selle üle veel ei naernud...

Daniel Veinbergs rääkis Sky.ee'le ühest rahulikult alanud hommikust, kolleeg Sander Õiguse Viljandi lähistel asuvas kodus, mis võinuks võtta hirmsad pöörded, mille üle naljagi teha ei passi. Sandri värske kodu tagasihoidlik stiil ajas linnaelu mugavustega harjunud Danieli sapsu täis - tahaks hommikusööki teha, aga kasutada on ainult puupliit. "Sander müüb välja neli Vanemuist, aga ta ei saa muna teha. Mind blowing. Eesti kuulsaim parm," lõõbib ta ning loetleb ette Eesti tipp-tipsutajate esikolmiku. Kuid ka selles nimekirjas ei andnud ta siiski Sandrile esikohta. 

Aeg kannustas tagant, kuid Daniel ei olnud nõus oma hommikusest rituaalist loobuma. "Mul on see teema, et ma pean igal hommikul putru sööma. Olen nagu gladiaator - ma pean puulusikaga, alukate väel putru sööma. Siis ma tunnen, et ma olen valmis, viige mind Kolosseumisse," rääkis ta. Lõpuks leiti kuskilt üks teine instrument, mis puupliidi asemel asja ära võiks ajada. "Selline kaasaskantav, kahe kettaga pliit," täpsustas ta. Tuli takus, sõi Daniel kiiresti oma pudru ning unustas kõik muu. 

Olles juba 15 minutit autoga esinemispaiga poole sõitnud, meenus Sandrile, et midagi väga olulist jäi maha ning autol pöörati ots ringi. Tagasi maja juurde jõudes ootas tuppa tormanud Sandrit ees aga üks ütlemata kõhedaks tõmbav vaatepilt. "Järgmisena näen, kuidas ta näitab aknast pliiti rippumas nagu mingit surnud rotti. Mina ja Sandri naine saime kohe aru, et mul jäi pliit sisse. Majas, millel veel nädal aega pole kindlustust," kirjeldas Daniel olukorda.

"Panin napilt Sandri maja põlema. Sel päeval me veel ei naernud selle üle, kuid ma tunnen, et me oleme selles paranemisteekonnal päris kaugele jõudnud," oli ta veendunud.