13. augusti Pihitoolis võttis mõtteliselt istet 34-aastane Triinu, kes palub nõu leidmaks südamerahu.
Triinu kuulas juuni alguses eetris olnud patte, milles oli teemaks küsimused selle üle, kas keegi ikka on nende laps või mitte. Triinu kirjeldab, et sai teismeeas emalt teada, et on kasvanud koos kasuisaga. "Suhtusin teismeea kohta suhteliselt mõistlikult. Ei tormanud kodust ära ja ei keeranud kellelegi selga. Ei röökinud ega midagi muud. Ei oma üldse tähtsust, kes selle lapse tegi, vaid tähtis on see, kes on üles kasvatanud ja armastanud mind ja mul on väga vedanud," kirjeldab ta.
Triinu bioloogiline isa sai tema olemasolust teada alles mõned aastad tagasi. Selgub, et Triinu emal ja isal oli noorena romanss, kuid pärast ülikooli lõppu kolis ema tagasi koju ning sai alles seal teada, et ootab last. "Ema otsustas, et ei teavita teda ja kasvatab mind üksi üles, mis tegelikult oli küll siiski viga minu suhtes," tõdeb Triinu, kelle ellu saabus õige pea ka "kasuisa".
Triinu teab, et tema bioloogilisel isal on uus pere ning seal kasvab ka tütar ja poeg. See tähendab, et Triinul on nii vend kui õde ja see mõte meeldib talle väga. "Kui ema talle minust rääkis, siis ma väga lootsin ja ootasin, et ta võtaks minuga ühendust ning ootan ja loodan siiani. Mul ei ole olnud julgust seda esimest sammu ise teha. Aga vist peab või siiski ei peaks?" juurdleb ta segaste tunnete keerises.
Triinu jääb realistlikuks, ega sea unistusi, milles tema ja biloogilise isa suhted võiksid imetabaselt suurepäraseks ja lähedaseks saada. "Saan aru, et tema pere on löödud ja šokis ning see hoiab tagasi. Ei taha ju kellegi pereelu sassi lüüa," tunnistab ta, kuid ei saa salata, et tahaks siiski väga oma päris isaga kasvõi ühe korra näost näkku kohtuda.
"Kas nemad keegi ei tahaks mind siis näha või kas tõesti bioloogilisel isal ei ole minhgit huvi minu vastu?" piinavad karmid küsimused Triinut. "Kuidas oma hingerahu tagasi saada ja see olukord võimalikult valutult ära lahendada? Ei tea," ohkab ta.
Triinu kirjutatu liigutas saatejuhte Rain Kelku, Maris Järvat ja Siim Tabat sügavuti ning tõdeti, et tegemist on ütlemata keeruka olukorraga. "See hingerahu on ikka üks väga vastik asi. Kui ikka kriipima kuskilt hakkab, siis kriibib ja kriibib ja kriibib...," tõdes Kelk. "Nagu füüsiliselt tunneks seda!" nõustus Maris.
"Kirjutaja on ikka juba 34-aastane, päris pikk aeg on mööda läinud. Kõrvaltvaatajana mõtlen, et öeldakse ikka, et ära kunagi taha oma kangelastega kohtuda - sa võid neis pettuda. Ei tea, kas seda siia olukorda otse üle saab võtta?" arutles Siim.
Maris leidis aga, et Triinu võiks oma südamesoovi järgida: "Sa ei pea ju ilmuma ukse taha, vaatama tõtt tema naisega või poolõele või -vennale otsa, et tere, siin ma nüüd olen. Võta lihtsalt ühendust isaga. Kirjuta talle. Kui tal on vähegi huvi, võite saada kuskil kokku. Ei pea seda pere värki uppi lööma. Eks siis ole näha edasi."
Maris arvab, et äkki on ka bioloogilise isa tänane abikaasa hoopis mõistvam ning jõudnud esmast šokki läbi seedida. "Kui nii palju aega on möödas, siis võib-olla ei ole see nii hull," loodab Maris.
"Arvan, et südamevalu pehmendamist võiks alustada sellega, et äkki mõtled välja ja proovid juhtunut näha läbi isa silmade, et miks kõik nii läks. Mis tal elus võis olla?" soovitas Kelk.
Maris vaidles aga vastu: "Võid panna ennast isa rolli, aga ta on omas kehas ja tal on samamoodi omad küsimused. Kirjuta isale, arvan mina. Isegi kui ei tule sealt seda, mida ootad, võib-olla ta ei taha kokku saada, aga siis on sul lihtsam. sest tead, et ta ei taha kui sa oled küsinud ja midagi teinud. Arvan, et selles ei ole midagi hullu," innustas Maris.
Mida sina Triinu olukorras teeksid? Arutle ja jäta head mõtted kommentaaridesse!
