Elagu issi- ja emmeprobleemid: "Rannamaja" kinnitas teooriat, miks naised saadavad mõrtsukatele kirju ja mehed ihalevad niiskeid silmi

Sarja vaadates ei ole minu frustratsiooni keskmes see, kas, kes, kellega või kui mitu korda, mis asendis või kui purjus olles, ihumaratoni pidanud on. Mind ei huvita, kas keegi raja ääres ringe luges või mida arvavad sellest nende vanemad.

Asja tuliselt tukslev tuumik paneb küsima: miks me peame enesehävituslikke inimesi normaalseteks? Miks on ühtaegu naljakas, romantiseeritud ja noore elu vinge vilina keskmeks inimesed, kelle elu mõte on, läbi üledramatiseeringu, iseenda tagumikule musi tegemine?

Olgu öeldud, et tõesti põgusalt ja siiralt tööalaselt, olen kohtunud "Rannamaja" mõningate osalistega. Eelarvamus enne nendega päriselt kokku saamist pani mind muretsema - kas tegemist on kerglaste või mõne vaimse arenguprobleemiga inimestega.

Tekkis justkui kartus, et kas projekti on paisatud inimesed, kes ei anna endale päriselt aru, kus nad on, või mida nad teevad. Või kui saavad, siis nühib kuulusejanu nende silmad ja meeled nii villi, et kaamerate ees, ilusast elust unistades, ei häbeneta sajatada lähedasi või paljastada kehasügavikke, mida tavaliselt vaid tohtrid näevad.

Aga see polnud sugugi nii - kohtusin eneseteadlike, tugevate ja mõistlike inimestega, kes olid kogu projekti ning sellega kaasneva tähelepanu, ka hukkamõistu, endale täiesti selgeks teinud ning kaotajaks jäid hoopis need, kes sarjas toimunut üksipulgi mõne pühakirjaga kõrvutasid. Hirmus, et tegemist oli vaid mõnevõrra avatumate inimestega kui need, kellega võib igaüks keskuste vängeimates diskoteekides kokku juhtuda.

Murettekitav, et Eesti noortel on kerge tunda sarjas osalenutes ära iseennast. Kas pole kole, et nii paljudel on olnud sarnaseid olukordi. Just selliseid, kus rõõmu ega kurbust ole võimalik tunda emotsioone kontrollides või selge peaga. Need on justkui liiga hoomamatud ja üleelusuurused, mis ühe väikse inimese sisse ei saagi ära mahtuda. Sellised, mis panevad sind pärast sabakonti väristavat eufooriat elutuna voodisse viskuma ja patja sosistama, et enam ei suuda.

Päris elu, päris pidu ja päris lõbu algab siis kui keha vetrub mööda tuba ringi nagu soki külge kleepinud tolmune makaron ja ilukirjanduslik idee „mõistusest ja mõtetest“ on saanud füüsilise vormi päikse käes sulava tarretise näol. Kuidas saab pidada lõbusaks ja normaalseks kaasa kütta katkistele inimestele?

Olgu öeldud, et siinkohal ei anna ma mitte kellelegi psühholoogilist hinnangut, ega kahtle selles kui hea, targa või tubli inimesega on tegemist ja veelgi vähem spekuleerin ma selle üle, mis nende eludes on või ei ole juhtunud. Jutt ei käi konkreetsetest inimestest, vaid mentaliteedist ja karakteritest, kes saate käigus välja joonistusid ja sellest kuidas publik sellele kaasa kütab ja rusikat pumpab.

Häbi ei peaks tundma mitte ükski osalenutest ning hukkamõist oleks arulage. Peegli ette punastama tasuks minna hoopis neil, kes katkiste sisemustega noorte ühiskonda normaalseks peavad ning emotsionaalse stressi kogemist – ja veelgi enam - selle tekitamist, osaks suureks kasvamisest peavad.

Katkiseid inimesi ei ravi hukkamõist, vaid ainult mõistmine. Pigem peaksid emad-isad kodudes mõtlema, kas olen oma lapsele õpetanud lugupidamist iseendasse ja selle osana ka teiste inimeste ja tunnete austamist. Kas olen selgitanud, et kehaihad on ühe inimese supervõimeteks, aga mitte isekad, tömbid ja mõistuseta vahendid teiste inimeste madaldamiseks.

Kas tütred teavad, et kurvakujurüütlitele järgi jooksmine ei tee neist märtreid, kes saavad selleks muutuseks "maailm on minu vastu" mehega? Tunnevad nad end piisavalt väärtuslikena, et jätta kõrvale üks ilusmees, sest ta on suhtunud sinusse, sinu mõtetesse ja kehasse lugupidamatult?

Ükskõik, kas tõsielusaade, pidu või risttolmlemine - maailmas on miljardeid inimesi, küllap leidub nende hulgas ka mõni selline, kelle puhul ei pea esimesest sekundist leppima ja andeks andma. Ebatervet käitumist ei tohi üleromantiseerida. Kinolinad on täis noorte inimeste meeli mürgitavatest filmidest, haiglastest stereotüüpidest, mis teevad moraalset ja intelligentset ülekohut mõlemale sugupoolele. Lõppegu see vähemalt päriselus.

Kas ka Sina, täiskasvanuna tead, et ilu on vaid naha paksune. Pea kõike kehalist on võimalik imiteerida, aga ühe inimese hing, mõtted ja iseloom on kordumatud. Auk on auk ja häda korral saab ka seina najal oma asjad ära aetud, aga ei ole olemas kahte inimest, kes sulle ühtmoodi ajukurde liigutavalt „tere hommikust“ sooviks.

Funnimiseks on siin maailmas tuhandeid teisi inimesi, kes on samal lainel ja lepivad sedasorti partnerlusega. Kui aga teiste inimeste puhul puudub austus sedavõrd suurel määral, et kerkib esile vaid isekas arusaam lihakeha rahuldamisest, sest "see on fun ja me oleme noored", peaks sümpaatia selliste inimeste pisarate osas kiiresti kaduma.

Tegemata siin üleliia suurt psühholoogilist analüüsi, sest ilmselgelt ei ole mul selleks vastavaid kvalifikatsioone. Kogenenumatule ja ülikriitilisele silmale näis „Rannamaja“ eetris toimunu ning selle ümber kerkinud furoor kui illustreering teooriale, miks sarimõrvarid vanglates saavad tuhandeid armastuskirju naistelt üle terve maailma.

Lisaks sinna maailma sukeldudes kooruvatele lisanüanssidele koletust vägivallast, mis selle tõeliselt õõvastavaks teeb, on ühiseks nimetajaks katkised inimesed, kes tunnevad ennast eriliselt, olles seotud romantiseeritud sooviga „vaid meie versus maailm“.

See paneb inimesi andeks andma emotsionaalset manipulatsiooni ja rõlgeid isikliku moraali vastu eksimisi. "Mina olen see, kes teda muuta saab! Ma olen eriline ja saan teda päästa teda kammitsevate pahede käest. Ja ülekõige: ma päästan ta iseendast."

Võim on suhtes selle käes, kes rohkem armastab ja kui partner on niivõrd terviklik, et luhtumise korral ei mõtle ta kaks kordagi, vaid liigub edasi ja leiab kellegi teise, sõeluvad paljude püksid püüli: tal ei olegi mind vaja? Armastus, mis ei ole üles ehitatud teineteise haletsemisele, või iseloomuvigadele takka kütmisele, on kvaliteetne. Olgu või lühike, vähemalt lugupidav.

Nii palju on partnereid, kelle kutsikasilmade varjust kostub sosin: vaata mind, maailma poolt vintsutatud - ma võiksin võtta kelle iganes, kuid ma tahan sind. Ja kui ma sind hetkel ei taha, siis pead aru saama, et elu on mu selliseks teinud.

Kõik see paneb pihu ohates otsaesist haarama tihemini kui perverdi pihk külastab lauaalust. Ärge romantiseerige katkiseid inimesi.