Vanasõnagi ütleb, et kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Aga, mis siis kui inimene ise on sellest juba teadlik ja pretentsioone polegi?
Viimasel ajal on palju olnud jutuks, et erinevate portaalide ning keskkondade kasutajad Eestis on sattunud mitmete pettuskeemide ning Internetiturvalisust mõjutavate küberrünnakute alla. Nõnda levivad agaralt panka imiteerivad ja paroole koguvad kirjad. Puutumata ei jää ka sotsiaalmeedia ning sisujagamisplatvormid.
Eesti üks populaarseimaid sisuloojaid Enni Britta on üks neist sadadest, kui mitte tuhandetest, õnnetutest kasutajatest, kelle heausklikuse petturid proovile panid. Enni on õnneks aga üks neist "teravatest pliiatsitest", kes niisama õnge ei lähe ning hoiatas krõbeda kommentaariga ka enda jälgijaid.
Küll aga panid paljud jälgijad neiule pahaks, et viimane kirja saatmises kindlat rahvust süüdistas ning neid üsna inetult nimetas. See ongi üks internetimaailma suurimatest paradoksidest, et ka pahalaste tegudest hoolimata leidub ikka keegi, kes probleemile tähelepanu juhtiva inimese käitumises mõne vea leiab. Kes siis siin siis tegelik kurjategija on?
Enni Britta vastas nurisejatele aga endale omase stoilise rahuga, et on temagi pooleldi samast rahvusest ja omab seetõttu õigust neid nii nimetada.
Hiljem tõestas ta, et nimetatud rahvus ei olnud lihtsalt niisama õhku visatud sõnakõlks, vaid kiri tõepoolest saabus nimetatud riigis asuvalt meiliaadressilt. Igal juhul tasub paroolide järgi pärivate kirjade puhul olla väga skeptiline. Reeglina ei küsi erinevad platvormid oma kasutajatelt e-maili teel sedavõrd delikaatset informatsiooni.
