Kaks silmapaistvat noort ja andekat Eesti artisti, Inga Tislar ja Frederik Küüts on ühendanud jõud, instrumendid ja hääled ning avaldanud ühise pala "It's Not Me (It's U)". Kuigi pala pealkirjas lükatakse veel teadmata asjus tekkinud süükoorem kellegi teise kaela, ei saa eitada, et kõiges, mis puudutab pala helikeelt saab süüdistada vaid neid kahte. Milles Inga ja Fredi täpsemalt süüdi on selgub siis kui heita lähem pilk nende värskele koostööle.
Inga Tislar ehk INGA kerkib tihti esile vestlustes, milles räägitakse Eesti võimekaimatest lauljannadest. Lisaks säravale iseloomule on Ingal omapärane tämber ja äratuntav trillerdus ja vibrato, mida ei pelga kasutada ka lihtsamakoeliste poplugude kaunistamiseks. Need ongi tihti just kirsiks tordil.
Inga Tislar / Kuvatõmmis
Frederik Küüts ehk Fredi on tuntud peamiselt andeka produtsendi ja kitarristina. Ta on koos Anett Kulbiniga võidutsenud Eesti Laulul ning kui keegi veel mäletab, siis saanud suure tõuke ka Eesti viimase aja edukaimast poistebändist Beyond Beyond.
Paljud aga ilmselt ei tea, et Fredi oskab suurepäraselt käsitled ka oma vokaalinstrumenti ning seda saab laiem avalikkus värskes loos ka nautida. Instrumentalistina on ta tihti kaaslaseks just vokaalselt võimekatele r’n’b ja soul või jažž lauljannadele. Nagu näiteks YASMYN, Anett Kulbin, Kristel Aaslaid (Gram-Of-Fun), Rahel Ollisaar või Liisi Koikson. Ta on käppapidi kaasas olnud ka mitmetel praeguseks väga tuntud räpp-palades.
Frederik Küüts / Instagram
Mis puutub Ingasse, on särtsaka lauljanna puhul täheldada kummalist fenomeni: ta on üks tuntuimatest nimedest Eesti uue-muusika maastikul, tema vokaalses võimekuses ei kahelda, ta tegutseb aktiivselt mitmes erinevas muusikaprojektis, kuid on ikkagi (nii paganama) indie või underground.
Ei saa väita, justkui poleks ta leidnud oma häält või imagot, sest mõlemad on selgelt väljajoonistunud ning ampsatud suutäis mekib stiililiselt kui inglise või koguni austraalia funk-pop koolkond või siis kehastub ta kameeleoni kombel ümber hoopis hingestatud soulilauljaks.
Ometi on Inga justkui lisa-feature, mida produtsendid soovivad oma projekti kaasata, et kindla peale välja minna. Tema loomulikule materjalile on lihtne rajada ja luua või panna vokaal hoopis instrumentaali toetama. Inga on suurepärane nendes rollides, mida kannab praegu, kuid seesuguse vokaalvõimekusega ootaks justkui sooloprojekti.
Inga Tislar / Madis Sinivee
Värsket lugu kuulates ning kõrvutades projektiga deLULU tärkab aga mõte, et oma kaelal „kireviljale“ viitavat tätoveeringut kandev lauljanna, on muusikas muuhulgas ka sellega seotud kire ja kogukonnatunde pärast. Inga jätab endast avalikkusele mulje, et on iseseisvana särtsakas, kuid süttib ja puhkeb õide siis kui on ümbritsetud teistest. Sellepärast võiks sooloprojekt olla tema jaoks ka liialt ühehülbaline, ega panustaks täispangale.
Eesti Laulul palaga „Milline päev“ täitis ta küll suurepäraselt lava ja laulab senini sadades Eestimaa peades, igal millisel ja kahe millisel päeval, kuid tõeliselt ebamaist energiatulva saab nautida siis kui minna kuulama Inga ja Around The Sun’i või deLULU kontserte.
Lauljanna mahedad ja sügavad värvid hääles kerkivad esile eriti projektiga deLULU (Taavi Paomets, Mairo Marjamaa, Inga Tislar), kus oskuslikud heliloojad kasutavad lauljanna vokaale instrumendina, mis annab tihti juhtiva emotsiooni kogu palale. Arranžeeritud instrumentaal on tundlik ja tähelepanelik, suunates kuulajat Inga hääle juhatusel läbi erinevate emotsioonide ja tugevate tunnete. Tervik on melanhoolne, romantiline, haavatav ja pehme nagu uduloor või tuuleiil, mis on sobilik unistajatele; neile, kes kuulavad muusikat lisaks kehale ka hingega.
Värske pala „It’s Not Me (It’s U)“ on heatujuline ja iseloomuga pala. Kui võrrelda näiteks De Lulu värskeimat „Safer Than Home“, mis on samuti Inga kantud vokaaliga, on erinevus väga kummastav. „It’s Not Me (It’s U)“ matab vokaali iseenesesse, muutes hääle instrumentaali toetavaks osaks. „Safer Than Home“ kohtleb vokaali iseseisva instrumendina, mida toetab atmosfääriline muusika. See võrdlus ei ole sugugi selleks, et öelda, kuidas üks lugu oleks parem kui teine, kuivõrd tõsta esile kui eriilmselised on muusikute visioonid, helikeeled ja ühe vokalisti tundevärvi skaala ja võimekus.
„It’s Not Me (It’s U)“ kamandab sõnadega kõik kehvasti käitunud kavalerid nurka oma tegude üle järgi mõtlema, täidlane ja energiline helikeel lennutab aga kiiresti vinduvast kevadest suvesse, mil õue minekuks sissemässimis-rituaale teostama ei pea. Pala kuulates kerkivad justkui iseenesest silme ette päikeseprillid ja näppu mõni eksootiline kokteil. Värvilise märjukese põhikomponent on aga iseteadlik iseloom. Jõuline ja kelmikas, kassisilmne naine.
Inga treenitud ja maheda hääle kõrval mõjub Fredi toon esmapilgul kontrastselt tuhmimana, kergelt nasaalsena ning tundub, et häälele oleks justkui lisatud võimendavaid filtreid, mis omalaadse tämbri poolkogemata autotune’i moodi kõlama panevad. Teiskordsel kuulamisel hakkab Fredi noor ja poisilikult ergas tämber palas aga hoopis omaette narratiivi mängima. Inga ja Fredi hääl põimuvad lõpuks suurepäraselt üheks, pannes Inga kasutama õrna ja õhulist peahäält. Inga vokaali mahedus rahustab Fredi teravama tämbri ning Fredi hääle kõlavärv kirgastab Inga õhulist ja tundelist kõla.
Fredi x INGA “It’s Not Me (It’s U) esmaesitlus raadios Skyplus.
Lugu on pingestatud esimesest hetkest peale, hoolimata sellest, et avapauguks on tehtud mõnevõrra klišeelik valik, milles Fredi naerval häälel „Ha, let’s go!“ hõikab. Visuaaliga koos on see aga igati loogiline otsus. Väga nauditav on, et lugu sukeldub kohe rütmidesse ning näib, et terve pala on justkui kontsakingadega jooksulindil kappav refrään. Vinge!
Tempo on energiline, rütmikas, paneb ainuüksi kuulates higistama ja nõksutama kõike, mis talvega kangeks jäänud. Palast õhkub nooruslikkust, heatujulikkust, helikeel on ütlemata kihiline ja nüansirohke. On päris korralik oskus panna kokku kõlama nii suur hulk erinevaid toone ja jõulisi helisid, ilma, et need muutuksid müraks.
Kehtib ju helikeele puhul sama reegel, mis näiteks maalimise puhul, et kui kõik iseseisvalt kirkad värvid hooletult kokku segada vaatab vastu üks üpris ebaatraktiivselt ja sugestiivselt pruun laik. Ega asjata ole igapäevases kasutuses muusikaalsete sugemetega termin „taktitunne“, mis viitab individuaalsele maitsekusele mitte liiale minna.
Fredi ja Inga koostöö on olnud väga viljakas, sündinud on tõeline energiapomm, mis tutvustab Ingat vähehaaval tagasi popmaastikule ning avab ka Fredit hoopis uuest küljest. Funk-pop vürtsidega pala on kaasahaarav ning võiks sümpatiseerida ka välismaisele turule. Eriti põnev oleks näha pala võidukäiku just Skandinaaviamaades, kus tehtud valikud mõjuvad eksootilise ja värskena. Potentsiaal koostöö jätkumisel on ootused kõrgele kruvinud, kuid loodetavasti vaadatakse siis üle kõneldavad temaatikad, et ka see võiks toetada värsket ja nutikat helikeelt ning miks mitte eksperimenteerida veelgi enam erinevate sõsarstiilide miksimisega.
Ja kuidas saakski vastu panna palale, milles kõlavad saksofonid.
