Särav muusik ja sisulooja Hanna Martinson "kommunistlikul kombel" viisaastaku plaane ei tee ja leiab, et kõige tähtsam on olla rõõmus, terve ja vaimselt heas kohas. Ta ihaleb vabaduse järgi, mida pärsib liiga pikaaegsete plaanide tegemine ja enese liiga konkreetselt määratlemine. Kui ei ole ebareaalseid ootuseid, ei ole võimalik ka pettuda ja meeleheitesse viskuda.
"Mul oli kunagi üks sõbranna, kes pani endale paika aasta plaani ja kui ta sinna ei jõudnud, oli ta alati nii pettunud, et issand, ma ei jõudnud sinna, ma olen läbi põrunud," kirjeldab ta kõrvalt jälgitud momenti, milles ta ka ennast ära tundis. "Inimesed, te teete seda iseendale!"
"Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kui sul pole neid ebareaalseid ootusi, siis sa ei saa kunagi pettuda ka!" naeris ta. "Sealt mul tuligi see, et ma ei taha pettuda. Ma ei taha üldse teada, mida ma teen homme, aasta pärast."
Siiski ei tähenda see, et Hanna pelgalt sihitult ringi hulbiks. Tema elus on olulisel kohal tummised väärtused, ilma milleta pole võimalik sammugi astuda: "Ma tahan, et mul oleks peast korras, et ma oleksin rõõmus, et ma oleksin terve, et mul oleksid sõbrad ja saaksin teha mussi!".
Ta januneb vabaduse järgi igal päeval teha midagi uut, või haarata kinni võimalustest, millest varasemalt undki poleks osanud näha. Kui ei muretse, ei karda ja raamidesse ei suru, on võimalik tunda ennast mugavalt kõiges - sest ei ole ennast määratlenud vaid üht tüüpi inimesena. "Edu tuleb siis kui sa oled peast korras, sest sa ise pärsid ennast kõige rohkem," mõtiskleb ta.
"Tegelt ei huvita, mis ma olen viie aasta pärast üldse ja ei tea ka!" naerab ta heledal hääled.
Vaata intervjuud artikli päisest!