Telenägu ja ajakirjanik Heelia Sillamaa kirjutab Facebookis lahti, kuidas ta oma 4-kuuse poja kõrvalt esimese kodu kaotas ning miks ta "Kuuuurija" poole pöördus. Avaldame Heelia postituse täismahus:
"Õpetlik lugu sellest, kuidas meie pisike pere jääb ilma oma esimesest päris kodust. Me jagame seda lugu avalikkusega, sest viimased kaks nädalat on meie perele olnud vaimselt väga rasked ja me ei soovi, et keegi teine peaks kunagi midagi sarnast läbi elama. Ma ei suuda magada, süüa ja uskuda, et sellised asjad saavad päris elus juhtuda. Seda, et meie lugu ei ole väljamõeldis, tõendavad salvestatud telefonikõned ja sõnumid.
Neli kuud tagasi sündis meie perre imearmas pisipoeg. Meie päevad olid täis rõõmu ja piiritut armastust. Kõige selle armastuse sees kriipis hinge vaid soov kindlustunde järele. Nii said alguse meie koduotsingud - panime elukaaslasega säästud kokku ja leidsimegi endale selle õige. Mitte midagi uhket. Seda ei saaks me endale lubada.
Meie esimeseks koduks sai armas korter üle saja aasta vanuses puumajas Viljandi Kesklinnas, maja oli õnnetoova numbriga 7. Laenasime veel vanematelt natuke raha, et saaksime selle remondiga muuta koduks, kus ühel pisipõnnil on soe ja turvaline üles kasvada. Jah, tegemist oli kortermajaga, mis on kaasomandis ja millel puudub notariaalne kasutuskord. Küll aga uskusime me inimeste headusesse ja lootsime, et meie uued naabrid on oma kavatsustes läbipaistvad ja arvestavad.
Kokkuleppe kohaselt pidi meile kuuluma korter koos väikese aiamaaga. Lisaks oli meie korteri kõrval ühiskasutatav panipaik, mida seni keegi ei kasutanud. Aiamaal saab pisipoja mängida ja panipaika paneme käru! Mis saaks olla ideaalsem?
Nii saigi korter ostetud ja suure entusiasmiga hakkasime oma päris esimest kodu ehitama. Me olime teadlikud, et kahe kuu jooksul on seaduse kohaselt kaasomanikel tegelikult õigus veel korter ise eelisostuõigust kasutades ära osta. Panime aga kõik säästud juba korteri alla ja kuna elukaaslane oli koroona tõttu kaotanud sissetuleku, oli meie eelarve väga piiratud ja meil ei olnud võimalik maksta veel kaks kuud üüri ja oodata enda kodu remondiga, sest mõni naaber võib veel kahe kuu jooksul otsustada oma eelisostuõigust kasutada. Käitusime parimas usus ja hakkasime naabrite soove uurima.
Lasime kõigil naabritel allkirjastada dokumendid, mille kohaselt on nad teadlikud, et ostsime kaasomandisse kuuluva korteri ja lisasime ka klausli, mille kohaselt nad kinnitavad, et ei soovi oma eelisostuõigust kasutada. Seda soovitas meile ka notar. (etteruttavalt, täiesti mõttetu samm, sest selline allkirjastatud dokument ei võta kahjuks tegelikult naabrilt õigust ikkagi hiljem ringi mõelda ehk juriidikas: see ei võta kaasomanikult õigust ostueesõigust kasutada). Loomulikult sai ka küsitud kõigi käest üle, kas neil on soov see korter ise ära osta. Kõik vastasid kui ühest suust "EI!".
Meie majas oli neli korterit. Üks naaber ei ela Eestis ja proovib oma korterit maha müüa, teine naaber on armas 71-aastane vanahärra ja kolmas naaber on proua Tiina, kes isegi ei ela selles meie maja korteris. Käib seda lihtsalt vahel kütmas. Vaadates naabreid, rahustasime end veelgi - kõik on toredad inimesed ja miski ei saa valesti minna.
Siit tulebki nüüd loo õpetlik osa. Kahjuks ei saa alati lõpuni teist eestlast usaldada. Mul on nii valus seda lauset kirjutada, sest kogu me pere arvestas nende varasema kirja pandud „eiga“. Täna ma enam nii usaldav pole, kuna lubaduse pidamine justkui ei ole enam mingi väärtus, mille peale loota ja millega arvestada.
Mis siis juhtus? Naaberkorteri omaniku tütar Maarja Mõtus sai vist meie ehitusest inspiratsiooni ja otsustas ka enda ema korterit renoveerima hakata. Nii uuris ta meilt näiteks, kas ka tema saaks nõu pidada torumehega, kelle meie olime tellinud. Muidugi olime nõus, naabrid ikka aitavad üksteist.
Siis andis aga Maarja meile teada, et ta sooviks oma ema korterit ühiskasutatava pinna arvelt suurendama hakata. Selleks võiksime me allkirjastada dokumendi, mille kohaselt annaks meie ja teised naabrid ära 60 sentimeetrit meie korteri kõrval olevast ühiskasutatavast panipaigast, et see osa Maarja ema korteriga liita. Meie ega meie teada ka vanahärrast naaber, kes on ainsana maja püsielanik, ei soovinud seda. Las see panipaik olla ikka kõigi oma. See pidi olema ju koht, kuhu läheb ka pisipoja vanker, hiljem pisipoja esimene ratas. Ilmar võib sinna panna enda moosipurgid ja Maarja näiteks oma suusad.
Kahjuks ei olnud see naabri jaoks aga sobiv lahendus. Maarja jäi endale kindlaks - temal on vaja ema korteri vannitoa suurendamiseks saada 60 sentimeetrit ühiskasutatavast pinnast.
Meie suhtlus Maarjaga oli viisakas, kuulasime ta vannitoa muret ja uurisime ka, miks tal on nii väga seda 60 sentimeetrit vaja? Tuli välja, et see ei olnudki kuidagi hädavajalik. Allkorruse naaber, kellel on isegi väiksem korter, sai ilma ühegi probleemita oma korterisse vannitoa teha. Isegi vana pliiti ei pidanud välja lõhkuma. Niisiis mõistsime, et tegemist ei ole naabri esmavajadusega, vaid sooviga saada endale ühiskasutatava ruumi arvelt suurem vannituba. Meie jaoks halenaljakaks teeb olukorra see, et keegi isegi ei ela praegu selles korteris. Naabrimees on enda sõnul pidanud kõik need aastad, mis ta seal elanud on, üksinda kogu suure hoovi eest hoolitsema – muru niitma ja lund lükkama.
Nüüd kujutage ette situatsiooni, kus te elate näiteks Mustamäe panelkas ja üks naaber, kes ei ela tegelikult isegi teie majas, ütleb korrapealt, et tema otsustas lifti enda kontori rajada ja palun kas teised annaksite nüüd oma allkirjad, et olete sellega nõus. Sellele mõeldes oli meie otsus tehtud - las jääb ikka panipaik meile kõigile, sest väikesel pinnal on see kõigile vajalik. Järgnes aga välk selgest taevast. Hea naaber leidis viisi, kuidas panipaigast suurem mõtteline osa ikkagi endale saada. Seaduslikult. Kas ka inimlikult? See jääb nüüd kõigi teie otsustada.
Nädal aega enne seda, kui eelisostuõiguse tähtaeg oleks täis saanud ja meie kodu oleks olnud 100% kindlusega meie, otsustas Maarja meile teada anda, et kui meie ei ole nõus sellega, et 60 sentimeetrit ühiskasutatavast panipaigast läheb talle, ostab ta meie korteri ära! Sellega läheks raisku ka kogu meie remont. Meie remont, mida me oleme ise oma kätega teinud. Õigemini siis elukaaslane. Meie pere on viimased kaks kuud olnud olukorras, kus mina olen päevad läbi nelja kuuse poisipõnniga üksi kodus, sest elukaaslane käib üürikodus ainult magamas. Selleks, et valmis saaks meie enda päris oma kodu.
On ilmselge, et meie pisike pere on sellises olukorras tohutult haavatav. Mõelge ise, mis tunne valdab ühte noort peret, kes on oma kätega ehitanud pea kaks kuud oma esimest päris enda kodu ja saab siis teada, et üks naaber võtab selle seaduslikult endale, juhul kui sa ei nõustu talle 60 sentimeetrit andma üldkasutatavast pinnast. Selleks, et tema saaks endale suurema vannitoa.
Kogu meie ehitus läheb vastu taevast, kogu meie tellitud mööbel läheb vastu taevast. Me peame loobuma oma esimesest päris oma kodust, mis on kahe kuuga läinud meile nii hinge. Kas teie mäletate seda tunnet, kui tulite notarist oma esimesse kodusse ja tundsite seda kindluse tunnet? Siit ei saa meid keegi välja tõsta! Meie tundsime ka ja seda valusam on tõdeda, et nüüd me tunneme, et meid ikkagi tõstetakse meie kodust välja.
Mis siis sai? Meie arvasime, et eks Maarja lihtsalt proovib meie otsust mõjutada. Ma tõesti ei uskunud, et 60 sentimeetri võrra vannitoa suurendamiseks on naaber valmis ostma 32 000 euro eest ära teise naabri korteri. Ja seda lihtsalt sellepärast, et nemad ei soovinud ühiskasutatava pinna andmist ühele kaasomanikule. Teine naaber polnud ka ju nõus.
Niisiis säilitasime rahu ja ei reageerinud sellisele, meie silmis väga koledale käitumisele. Te vist juba teate, kuhu see lugu jõuab? Jah, Maarja läkski emaga notarisse ja andis avalduse sisse, et osta eelisostuõigusega ära meie kodu. Muidugi helistasin ma selle peale Maarjale ja olles endast täiesti väljas, küsisin: “Kas sa viskadki 60 sentimeetri pärast pere 3-kuuse pisipojaga tänavale?” (sellel hetkel oli poja veel nii vana). Sain Maarjalt vastuseks, et see nii ei ole, et ju selline risk on olemas, et mõni kaasomanik selle korteri ostab onju.” Ja lisas muidugi, et see 60 sentimeetrit ei puutu enam asjasse, viidates lepingule, kus ostueesõiguse võimalus kirjas. Küsisin kõnes veel üks kord: “Kas sa viskadki 60 sentimeetri pärast pere 3-kuuse pisipojaga tänavale?” Vastuseks sain jälle, et te ju teadsite, millega te riskite. Aga ta ema oli andnud ju ise allkirja?!
Võite vaid ette kujutada, mida tunneb üks ema pärast sellist kõnet. Temalt võetakse tema kodu, mida tema elukaaslane on oma kätega kaks kuud ehitanud. Lihtsalt sellepärast, et üks Tallinnas elav preili Maarja Mõtus otsustas, et tema Viljandi korteri vannituba ei ole ilma teistelt võetud ruumita piisavalt suur. Võite vaid ette kujutada, mida tunneb üks perekond siis, kui nad saavad aru, et see kõik ei olegi üks halb nali, vaid juttude järgi juriidiliselt täiesti korrektne käitumine. Ise olime lollid, et naabrite algset juttu, et nad ei taha meie korterit, usaldasime.
Nii olemegi olukorras, kus kaotame oma kodu, sest ei osanud inimestest sellist meelemuutust oodata. Minu jaoks on halenaljakas ka see, et me ei ole kordagi Maarjaga isegi nii-öelda tülitsenud. Ma ei ole teda päris elus isegi näinud ja olen temaga vaid kaks korda elus telefonis rääkinud. Elukaaslane veidi rohkem. Me ei ole teda solvanud, tema kõnesid eiranud.
Tõsi küll, kuuldes, et ta ostab meie korteri ära, nimetasin teda susserdajaks. Ja vabandan, kui see teda solvas, aga kahjuks ei osanud ma sellise olukorra peale tõesti muud öelda. Miks meilt siis kodu ära võetakse? Maarja Mõtuse sõnul tekkis neil selle mõne nädala aktiivsema suhtluse pinnalt arusaam, et meie ei sobi naabriteks ja kaasomandi omandivorm on selline, mis võimaldab valida naabreid. Maarja Mõtust ootas endi sõnul meilt kõnet, et me pakuksime omalt poolt mingi kompromissi või mingi muu loova lahenduse, midagigi. Ehk siis meilt oodati, et meie mõtleme välja lahenduse, kuidas naaber ühiskasutatava pinna arvelt oma vannitoa suuremaks saab. Tõtt-öelda on mul hetkel pisipojaga käed-jalad tööd täis ja ma tunnen, et naabrite vannitoa suurendamine ei peaks olema hetkel minu prioriteet number üks.
Me oleme mõistlikud inimesed. Kui meile oleks toodud tõesti inimlikult oluline põhjus, miks ikkagi on ühel naabril vaja oma isiklikku korterit ühiskasutatava pinna arvelt suuremaks ehitada, oleksime meie ja arvatavasti ka naabrimees Ilmar sellest 60 sentimeetrist loobunud.
Muidugi ei uskunud me ka seda, et keegi meie naabritest võtab päevapealt nii-öelda tagataskust 32 000 eurot. Siiani on olnud selles majas 2018. aastast saati veevõlg (mille meie oma raha eest tasusime), välisfassaad on lagunenud ja aia eest hoolitseb vaid 71-aastane vanahärra. Meie korter on müügis olnud pea kaks aastat. Miks siis naaber varem meie korterit ära ei ostnud? Kui see maja on neile nii kallis ja raha on olemas, siis miks ei ole nad varasemalt tegelenud fassaadi parandamise ja veevõlaga? Miks ei aita nad 71-aastast vanahärrat, kes on maja korrashoiuga üksi jäetud? Nad ju tõestasid meile, et neil on 32 000 eurot meie kodu ostmiseks? Kus on inimeste prioriteedid seni olnud?
Ma olen pettunud ja arvan, et paljud ütleks meie olukorras olles, et selline käitumine on kiuslik ja pahatahtlik. Kuna mina sain aga Maarjalt sõnumi: “Ladusama suhtluse nimel palun vestle otse minu sõbra Ronaldiga (jurist),” siis ei ole minul õigus hinnanguid anda. Minu emapalk ei ole ausõna nii suur, et minna Maarja sõbra Ronaldi (jurist) kutse peale kohtusse.
Me ei mõista, miks on Maarja Mõtusel vaja advokaati. Ta on enda sõnul käitunud juriidiliselt korrektselt ja meil ei olnud advokaati. Me ei ole kohtusse minemas. Me kahtlustame, et nende advokaat on palgatud selleks, et meie pere hoiaks oma suu kinni. Õnneks on meil aga julgust, telefonikõne salvestused, sõnumid ja sõnavabadus.
Kurbnaljakas on kogu selle loo juures veel see, et korteris, mille me ostsime, elas enne meid üürilistena sees 9ndat kuud rase naine koos oma elukaaslasega. Minu kui värske ema süda ei lubanud meil neid tänavale tõsta, lihtsalt sellepärast, et meil oli võimalus tänu aastate pikkusele säästmisele see korter ära osta, aga neil mitte. Me otsisime tuttavate kaudu neile ise uue kodu, kus nad ei pea üüri maksma, ainult kommunaale. Meie süda oli kerge. Meie pärast ei jää üks noor pere tänavale, neil on kodu. Nüüd oleme siis meie need, kes kodust ilma jäävad.
Ma loodan, et Maarja oskab seda hinnata, et tal on elus läinud nii hästi, et ta saab noore pere korteri lihtsalt ära osta, kui talle ühiskasutatava pinna arvelt suuremat vannituba ei võimaldata. Samuti loodan ma, et kui Maarja ühel päeval lapse saab, mõtleb ta korraks sellele loole tagasi. Mõtleb oma pisikest silmatera vaadates, mis tunne oleks temal siis, kui tema kodu temalt ära võetaks.
Meie pere saab hakkama, natuke peame küll end koguma, aga küll me jälle jalad alla saame. Samuti usume me karmasse.
Lõpetuseks väike mõtteharjutus: kas seadust tuleks ikka kasutada selleks, et teisele perele haiget teha?
Lugupidamisega Heelia Sillamaa perega."
