Kirjanik ja teleajakirjanik Heelia Sillamaa on lubanud kaasaelajad enda elule väga lähedale. Olgugi, et on palju neid, kes Heeliat mõistavad ja temaga sama sammu astuvad, on paratamatu, et on ka neid, kes kõike samast vaatenurgast ei näe. "Selle varjukülg ongi see, et kui ma räägin midagi, siis minu peas on see ühte moodi, mida ma tunnen, kuidas ma selle välja kirjutan, aga sa ei saa kunagi kontrollida seda, kuidas teised inimesed seda loevad," kirjeldab Heelia.
"Mul on väga palju ka raamatuga olnud selliseid hetki, kus keegi ütleb, et aa, ma lugesin seda ja ma arvan seda. Ja mina olen väga šokeeritud - appi, sa lugesid kuidagi väga valesti!" muigab kirjanik.
"Väiksed detailid, näiteks! Mul ongi tulnud mõned inimesed ütlema, et aa, sa oled ju rikkurite laps," räägib ta, et ühest kirja pandud lausest on väga vale mulje jäänud. "Ma kasvasin üles Mustamäel!" naerab ta, lisades, et neil hetkedel tahaks väga pikemalt selgitada, aga see ei ole alati võimalik ja alati ei peagi.
"Kõigil tuleb sellega leppida, ükskõik, kas sa oled avaliku elu tegelane või mitte. Igal inimesel on õugus arvata nii nagu ta tahab ja nii on!"
Igapäevaselt elab ja toimetab Heelia aga hoopis Viljandimaal. Seal saab ta nautida vilgast kultuurielu ning tuntud näitlejate koduks olevas linnas, saab ta nautida ka piisavat privaatsust. Ometi, meenub talle üks ütlemata lustakas ja ootamatu olukord kohtumisest poolehoidjaga.
"Ükskord ma kõndisin tänaval ja kõndis üks naine mööda ja ütles: Heelia, ma olen alati su juukseid tahtnud katsuda! Kas ma võin su juukseid katsuda?" naerab Heelia. "Ma ütlesin, et muidugi - katsu! See oli väga tore!"
"See oli küll selline, mis jääb eluks ajaks meelde!" sõnab ta lõbusalt.
Vaata artikli päises olevast videost, mida õpetas Lõuna-Aafrikas elamine Heeliale meie kodumaa kohta ja milline põnev projekt tal juba käsil on!