Iseendaks jäämine ei ole alati lihtne. Tõsielutäht ja sisulooja Helena Klaar teab omal nahal, kuidas jääda iseendaks kui kõik ümbritsevad teda muuta üritavad. Teekonnast avalikkuse ees ikka iseendaks jäämisest rääkis Helena lähemalt ka Sky.ee'le.
Tõsielusarjas „Rannamaja“ paljude pilkude alla sattunud Helena Klaar on oma saavutatud tuntust ning platvormi positiivselt ära kasutanud. Ta leidis oma hääle ning kasutab seda sadade omaealiste toetamiseks, murdes stigmasid ja tabusid, mis näiliselt ühiskonna erinevate vanusegruppide vahel endiselt hõõrduvad. Vastutust ja võimalust muuta sadade inimeste elu paremaks tunneb neiu teravalt ning on valmis võtma enda peale ühiskonnast akumuleeriva tule kui see kellegi elu lihtsamaks teeb. Kasvõi tulevikus.
„Hakkasin selle teema peale mõtlema siis kui „Rannamaja“ hakkas aktuaalseks minema. Mulle öeldi nende poolt ka, et ära tee nii otsekoheseid lugusid, ära ole selline nagu sa oled. Ma ei hakka isegi tagasi ajama – olin väga kurb selle peale, et miks ma pean ennast muutma. Miks ma ei või olla see, kes ma olen?“ kirjeldas Helena avameelselt.
„Ma hoidsin end natuke aega vaos, aga sain siis aru, et see ei ole see, kes ma olla tahan. Otsustasin olla jälle mina ise,“ selgitas ta. Helena ümber on koondunud kogukond inimesi, kes tema avameelsust hindavad ning leiavad puutepunkti väga mitmetes paljude eludes aktuaalsetes teemades. Olgu selleks siis seksuaalsus, akne või vaimne tervis. „Tunnen, et minus on väga palju sellist, kes viitsib aidata ja kuulata,“ selgitab ta.
Vapralt oma teekonda võitlusest aknega jaganud noor neiu kirjeldab säraval silmil, et oma lugu jagades sai ta kümneid kirju ka juba vanemaealistelt inimestelt, kes sama probleemiga maadlesid. „Nad kirjutasidki mulle, et ka neil on akne ja kas ma oskan aidata?“
„Sain aru, et nad tahavad suhelda sama probleemiga inimesega. Nad nägin, et ma viitsin ja nad julgevad minu peale loota. Sellest alates teangi, et ma tahan, et minu hääl oleks olemas,“ selgitas neiu, et tunneb oma jälgijatega suurt ühendust. Kümnete kui mitte sadade inimeste isiklikke probleeme kuulates tekib aga ühel hetkel punkt, mil kõigini ei jõua ning koorem, mida kanda muutub üüratuks.
„See võtab väga palju aega, aga kui ma saan, siis ma alati võtan selle aja ja vastan. Need teemad ei ole alati seks või akne, on ja väga palju vaimsete probleemide teemasid. Nad teavad, et mul on olnud sellega kogemusi. Aga tahes tahtmata on nii, et kui tuleb 10 kirja, kus öeldakse, et mul on elu nii tuksis, mul on vanemad tülis ja nii edasi – ma ei ole ju psühholoog. Minu vastus ongi see, et palun otsi abi,“ selgitab ta emotsionaalselt.
„Aga kui nad mulle juba kirjutavad, on see mõnes mõttes hea, aga teisest küljest see ka laastab mind,“ selgitab neiu, et elab kõikides kirjades koorunud probleemidele kogu hingest kaasa. „Ma olen väga empaatiline inimene, aga ma tunnen, et minu missioon siin maailmas on teha midagi paremaks,“ lisab ta. „Võib-olla see kõlab liiga suure unistusena,“ naerab ta.
Helena soovib, et sotsiaalmeedia ei oleks täis võltse naeratusi ja idülli ning püüab enda kontol alati autentsust hoida. „See kõik on lihtsalt mull. Mina olen alati olnud väga läbipaistev. Kui mul oli raske, siis tegingi videosid, kus nutsin ja ütlesin, et mul on raske. Need kellelt ma abi sain olidki mu jälgijad,“ kirjeldab Helena meelekindlalt, et just tema ausus ja inimlikkus on see, mis teisigi tema poole tõmbab.
