Noor lauljanna Heleza ehk Helena Põldmaa avaldas debüütalbumi "6", millel ka nimele sobilikult kuus lugu. Kaks neist publikule juba varasemalt tuttavad ning väga soojalt vastu võetud. Igast küljest kisaval muusikamaastikul, on keeruline teha midagi uut või paista silma siira ja õrna narratiiviga. Heleza uus album ei raba šokiväärtuse, vaid lauljanna oskusega kõnetada inimlikke ja tooreid tundeid, öömõtteid ja ütlemata sõnu, mis võiksid eriliselt haakuda just noorema kuulajaskonnaga.
Lõviosa lugudest on valminud koostöös andeka noore produtsendi Karl Killinguga, kelle musikaalne võimekus nõuab selle albumi puhul üht korralikku kummardust. Kahe artisti koostöö on olnud väga edukas, sest üksteist on nähtavasti mõistetud süvitsi. Karl on valinud nüansirohke ja pisidetailidest kubiseva helikeele, mis mõjub Heleza pehme tämbri ja temaatika kõrval ergastava jõuna.
Tervet albumit kuulates, manab paratamatult silme ette kujutelm, et sellele oleks justkui lisatud vintage-filter, mis kogu koloriidi erksast neoonsest pastelsemaks ja soojemaks muudab. Justkui uduloor üle öise linna, mööduvate autode tagatulede..
Heleza / Mart Vares
Kuulates albumit tervikuna näib, et enne Helezaks saamist on Helenal olnud juba päris hea ettekujutus, kes ta on, hoolimata sellest, et albumi kolmas lugu "Ma ei tea, kes ma olen" vastupidist väidab. Kõik kuus lugu moodustavad sisulise terviku ning kõnelevad igatsustest ja otsingutest, tunnetest, mida usaldatakse tihti vaid isiklikule päevikule.
Laulusõnadest õhkub noort ja toorest igatsust, monolooge ja sõnumeid iseendale. Intiimne, isiklik atmosfäär igas palas. Sõnade siirus ja lihtsajoonelisus aitab hõlpsasti samastuda ja paralleele tõmmata. Lauljannal on laulukirjutajana oskus kasutada lihtsasti mõistetavaid sõnamänge ning muuta poeetiliseks paljude peadest läbi käinud uitmõtted, primitiivsed emotsioonid ja vajadused. Tugevalt on tajuda, et Heleza on olnud identiteediotsingutel, seda eriti just isiklikus plaanis.
Heleza / Mart Vares
Võib kindel olla, et Heleza eelnevale karjäärile pilku heites on ta saanud soovitusi raju ja "lärmaka" stiiliga jätkamiseks. Heleza särab aga just seesuguses õrnas, siiras-otsekoheses stiilis, kuid loodan, et ei jää sellesse kinni ning katsetab julgelt. Väärib tunnustust, et lauljanna on otsustanud avada ennast väga haavatavaid teemasid kõnetades ega häbene jagada teekonda ning kasvuvalusid.
Malbe ja vaoshoituna popmuusikamaastikule astumine on samuti väga julge samm, sest ekstravertses süsteemis end seesugusena kehtestamine võib tekitada hirmu tahaplaanile jäämisest. Tahaplaanile jäävad aga need, kes oma pehmuses on ebakindlad, Heleza näitab artistina enesekindlust ning karakterit, mida juhib melanhoolne, elujanuline, romantiline kõla.
Väga huvitav on ka lauljanna rütmitunnetus. Lugude salmides loob ta oma sõnakäsitlusega taustapalast eraldiseisvaid rütme, muutes esitatud sõnade tempot ning käsitledes iga sõna hääldust eraldi instrumendina. Refrääniks joondub ta taas helikeelega ühte rütmi ning pakub suurt vabastavat naudingut eelnevalt pingestatud rütmist. Salmides kruvib pinevust, refräänides vabastab.
"6"
Soe, pehme, sensuaalne - "6" on ülesehituselt väga põnev, alates juba viitega refräänile. Lisaks sellele, et see on prantsusekeelne ning salmid eesti keelsed, on need kaks osa ka kui nõbud, mitte enam õed. Sõnade sisu mõistmata viib refrään sensuaalsesse, unelevasse sosinasse, mis paratamatult isegi kontoritoolis kaasa väänlema paneb. Loo salmid on närvilised, ebakindlad, otsivad. Justkui kiirustaksid end avama. Esitamisel väga julge valik sõnade rütmiasetuses.
Süvenedes sisusse võib aplodeerida laulukirjutajate valiku üle, sest helikeelega on kantud imekaunilt edasi pala sõnad. "See olen mina praegu, kes ma olen homme, ma ei tea," kõlab laulu prantsusekeelses refräänis. See osa laulust ongi leppimine ja mõistmine, "ela hetkes" tunne. Loo salmis peab lauljanna iseendaga monoloogi, justkui sisendades enesele, et ei ole maailma jaoks liiga väike või habras ja isegi kui on – see on praegu igati okei.
"Ex"
Vahva sõnamäng, mida lauljanna kasutab taas kui instrumenti. Refräänis korduv "Ex, eks?" mõjub kui trummilöök. Salmides kerib pinget ühe noodi hoidmisega, mida murrab emotsioonirohkete trillerduste ja haugatuslike sõnarütmidega. Pealtnäha lihtne lugu saab täidetud emotsiooni ja iseloomuga.
Taaskord kõlab palas unistav ja unelev toon, mille enesekindlast sõnumist hoolimata võib tajuda noore inimese otsingut, segadust, ebakindlust: meie vahel on ikka kõik läbi...eks ju!?
"Ma ei tea, kes ma olen"
Albumi rütmikaim pala, mida soovitaks kõigil kindlasti koos videoga vaadata. Režissöör Markus Mikk on tabanud naelapea pihta ning püüdnud kinni pala helge ja retrohõngulise olemuse. Lihtne, ilus, lapsik, kuid "kogemata seksikas", täpselt nii nagu lugugi.
Iroonilisel kombel tundub aga, et just selle lauluga on Heleza oma artistiteekonnal kõige lähemal sellele, kes ta tegelikult on. Pala kõlab erakordselt terviklikuna, täidlasena ning teistes lugudes valjuhäälselt kõigest üle kõlav igatsus ja valu on selles palas pigem uudishimu ja leppimine.
Loo refrääni instrumentaalis kasutatud vokaalid, milles võib ära tunda nii Heleza kui Karli tämbri, loob laulule suvise hingamise ja tekitab "lõpmatuse tunde".
"Hingan sind"
Albumi kõige omanäolisem pala, milles langetatud kunstilised valikud on ennast suurepäraselt ära tasunud. Hingetõmbeid rütmi ja instrumendina kasutada on väga tark valik, tasutaks sume bass, mis loob virgutava kontrasti pala juhtmeloodias kasutatud trillerdusega.
Produtsent on võtnud otsuse heliga toetada pala meeleolu ja sõnumit. Lugu algab justkui (mõtte)vaakumis, kus õhk ei liigu, kaja kustub sekundiga, ilma kaugele jõudmata. Sõnadele järgneb tunnetest paks vaikus. Justkui hoiaks hinge kinni. Siis saabub leevendav refrään, milles saab taas sõõmu värsket õhku. Sensuaalset, sealjuures.
Seda, mis sorti üheshingamisest Heleza palas tegelikult kirjeldas, jääbki ilmselt vaid lauljanna enda teada, kuid intiimne ja lähedane toon annab aimu haavatavast ja kirglikust tundest. Kindlasti üks albumi tehniliselt tugevamaid palasid.
"Kas sa näed mind"
Koheselt on tunnetatav, et koostööd tehtud hoopis uue produtsendiga. Andrei Zevakin ja Sander Salm on loonud kauni klaveripala. Eepilise kasvatusega ballaad, kristallselge, nukker maailmalõpulugu. See, mida kuulad bussis, vihmast aknaklaasi vaadates kui teeskled, et oled muusikavideos. Pala sõnad on arusaadavad, siiralt inimlikud.
Hoolimata sellest, et lugu on kaunis, paistab see ülejäänud tervikust väga eredalt välja. Selles on väga suur toorus ja pisut lapsik toon, mis ülejäänud albumiga nõnda hästi ei passi. Mõte lendub 2000ndatesse, mil Eesti hip-hop väga kirevat sammu astus.
Tollal olid populaarsed "isehakanud" räpparid, kes koduste vahenditega instrumentaalidele riimiridu peale lugesid. Et artistid olid lõviosas varateismelised, kippusid ka temaatikad olema üpris sarnased ja toored. Saatmata rohurohelised armastuskirjad kallimale, „mõista mind“ sõnumid vanematele, ängistav maailmavalu. Lugusid jagati tollal MSN-i kaudu, sõnu kasutati blogides või rate.ee allkirjades.
Tunnetest puudus ei tulnud, kuid tagasi vaadates tunduvad need liialt toored ja üheülbalised ning valu põhjus nüüd justkui ilmselge (puberteet?). "Kas sa näed mind" meenutab seda aega ning tundub terake liiga toores. Sõnum on küll kaunis, kuid nii lüürika kui helikeel liiga lihtne ja naiivne, mis teistest albumi lugudest tugevalt eraldub. Albumitervikusse ei passi, kuid eraldiseisva palana siiski tugev lugu.
"Head ööd"
Romantiline, melanhoolne ja igatsev, pala, mis paneb kindlasti kellelegi erilisele mõtlema, võib-olla suisa eksile tekstima. Koos reketiga moodustub mõnus kontrastne dialoog, kahe eksleva armastaja vahel. Just selle palaga on märgata kahe artisti ühisosa: ka reket on üks neist artistidest, kes loob laulusõnadega muusikast eraldiseisva rütmi.
Taas särab lugu oma refräänis: mahe, sosistav.. Sõnadel „head ööd“ on väga jõuline konnotatsioon ning selle ära kasutamine on väga nutikas. Samamoodi nagu „head aega“ ja „hüvasti“ ei ole loodud võrdseks pole ka „head und“ ja „head ööd“ omavahel võrdsed.
Lugu meenutab koheselt mõtet: „Kõik igatsused käivad öösiti“.
Kummitab. Kummitab.
Puudutab inimeste pehmet sisu ja loob romantilisi kujutelmaid haprast, värskest noorest armastusest, mis paneb kogu keha südamelöökide rütmis vappuma.
Lõbus mõte kerkib ka sellest, kui mõelda reketi koostööle Avoid Dave’i ja Liis Lemsaluga. Esmalt soovib Helezale „head ööd“ ning siis tekstib Liisile: „Magad vä?“. On ikka mees!
reket ja Heleza / Foto: Mart Vares
Kokkuvõte: Heleza on oma albumiga leidnud seni täitmata nišši. Ta on sisenenud popmuusikasse nõnda, et tuua paralleele sellega, kellega noor artist sarnaneb, on võimatu. Indie-pop samm on olnud väga julge ja positiivne ning toetab lauljanna karakterit ning kõnetatavaid temaatikaid.
Artisti esimene album peaks mõjuma maitse-eelistustest hoolimata seesuguse sissejuhatusena, et tärkab huvi juba järgneva vastu. Heleza on seda kindlasti saavutanud ning loodetavasti on „6“-ga tehtud eneseotsingud piisavad, et avada juba uusi teemasid, võtta kaasa oma tugevused ning arendada oma leitud nišši.
Album on pastelsetes toonides armastuskiri päevikus, mida loed alles kümme aastat pärast kirjutamist. Ja siis saad selle üle naerda, või panna seda ennast teenima, sest kõik, mis ei tapa, teeb hoopis tugevaks.
PS! Kui mõni mu eks või unarusse jäänud sõber sai mõnel ööl minult kummalise sõnumi, siis vastutuse kannab Heleza.
