Inger: Eestiga võrreldes on ameeriklased avatumad ning jutukamad

Meie teekond USAsse sai alguse 22. märtsil kui alustasime lendu Ameerika poole koos oma produtsendi Karl-Ander Reismanniga. Esimene lend oli paaritunnine, mis viis meid Poola Varssavi lennujaama. Seal ootasime tunnikese ning saimegi Ameerika lennuki peale. 10 tundi sõitu ning paistiski Los Angelese lennujaam. Linna saamiseks, pidime kõigepealt läbima karmid turvakontrollid, täitma hunniku pabereid ning läbima ka tollikontrolli, kust uurit, mis põhjusel Ameerikat külastame. Väravast edukalt läbi ootas meid kohapeal Renee Meriste (Ameerikas elav muusika manager), kes veel kiirelt öist Los Angelest tutvustas ning siis autoga hotelli viis.

Muidugi ei saanud me läbi ilma jetlagita. Esimesed 4 päeva ärkasin iga hommik umbes kell 4 üles, uni kadus lihtsalt ära.. See oli aeg, mil suhtlesin enda lähedastega, sest Eestis oli selleks ajaks peaaegu õhtu. Õhtul samal ajal tuli uni väga ruttu peale, kuna kui LAs oli õhtu, oli Eestis juba hommik. Esinemis päeval ärevuse tõttu õnneks uni peale ei tikkunud.

See oli tegelikult minu teine kord USAs, esimest korda käisin 4 aastat tagasi Tallinna Muusikakeskkooli noortekooriga esinemas, kuid siis külastasime New Yorki, Washingtoni ja Miamit. Kindlasti tahaksin võimalusel reisida ka San Franciscosse, mis tundub hästi omapärane ja põnev, olen kuulnud see kohta ainult head.

Seekord veetsime enamuse ajast Los Angeleses, mida külastasime Musexpo esinemiste raames. Linnakultuur oli selline nagu ma aimasin. Hästi palju inimesi hommikust õhtuni tänavatel, poodlemas, palju sigimist ja sagimist. Palju oli ka siukest naljakat meelelahutust tänavatel, kas inimesed tegid ekstreemsusi, trikke, laulsid tänavatel või müüsid eriti veidraid asju. Kliima oli väga soe umbes 20-30 kraadi. Kuna samal ajal oli Eestis 5-7 kraadi, siis sobis vahelduseks soe temperatuur hästi. Esimene päev sain isegi kerge päikesepõletuse, mis esinemise päevaks õnneks ära kadus.

Vaatamisväärsusi oli palju mida LA-s näha ning kohustuslikud kohad käisime kõik läbi. Hollywood Boulevard ja Sunset Boulevardi käisime kohe esimene vaba päev läbi, kõndisime ka kogu Hollywood Walk of Fame-i läbi, kus nägime Hollywoodi kuulsuste tähti maas (Queenist, Johnny Deppini) - palju ikoonilisi näitlejaid, muusikuid ja kuulsaid avaliku elu tegelasi.

Järgmine sihtkoht oli Griffith Observatory, kus nägime kogu Los Angelest kõrgusest ning kurikuulsat Hollywoodi silti. Ootasin kuni pimedaks läks ning siis ilmus imeilus vaade linnale, mis helkis tuledes. Peale Los Angelese ja Burbanki vaatamisväärsuste võtsime ette teekonna Santa Monica randa. Rand lainetas vahvalt ning tänavamuusikuid oli ka seal väga palju, enamus neist olid väga andekad ja mõnda jäin isegi pikemaks ajaks kuulama. Tekkis isegi kiusatus ise kitarr kätte võtta ja laulma hakata tänaval..

Peale MUSEXPO’l esinemist käisime järgmisel päeval Universal Parkis, mis kujutas endast nagu lõbustusparki, kuid Ameerika mägede asemel panid 5D prillid ette ning sõitsid ühe koha peal (kuid pilt liikus). Näha oli sel palju - kõik lemmikfilmi kangelased nagu näiteks Harry Potter, Shrek, Minionid, Simpsonid jne. Sain rohkem teada huvitavaid fakte Universal studiost - näiteks Hollywoodi filme filmitakse tihti sealsamas Universal parki kõrval.

Autoga ringi sõites märkasin, et USA loodus erineb täielikult Eesti keskkonnast. Metsa ja puid polnud Eestiga võrreldes üldse. Puudest nägin suuresti vaid palme. Linnades oli palju maju ning suuri pilvelõhkujaid, õhtuti särasid kõik majad ja tänavad tuledes. Los Angeles oli ka täis kaljusid, ning nende vahelt läks läbi maantee, mida mööda me iga hommik sõitsime.

Teise linnana külastasime ka Las Vegast, mis oli jälle täiesti omamoodi linn, kus peatänaval oli iga 50 meetri tagant üks suur kasiino, üks uhkem kui teine. Mõne kasiino ees oli purskkaevude show, mõne kasiino ees purskas tehis-vulkaan, teise kasiino sisse oli ehitatud kanalitest koosnev linnake, mis nägi välja täpselt nagu Veneetsia. Igatahes väga vägev värk.

Eelviimane päev sõitsime ka linnast välja ja käisime Grand Canyonis. Sinna oli Las Vegasest umbes 5 tundi sõitu, aga kohale jõudes sain aru, et see oli seda igati väärt. See oli üks erakordsemaid vaateid, mida ma olen eales näinud. Seal kalju äärel seistes tundsin kui võimas on ikka loodus ja kui väike on inimene selle kõige kõrval. Siiamaani vahel mõtlen selle vaatepildi peale. Kui Grand Canyonisse sõites magasin enamus tee, siis tagasiteel imetlesin loodust, mägesid, kaljusid ja kõrbe. 5 tundi oli küll päris pikk aeg.

Kui kohalikest rääkida, siis Ameerikas elavad inimesed olid hästi siirad ning armsalt abivalmid. Tundsid minu kohta huvi ja olid alati abiks kui vaja. Peaaegu iga kord kui sõitsin Uberiga, siis küsiti, kust ma pärit olen ja vahel isegi läks jutt pikemaks, kuni üks hetk tundsin, et Uberi sõitja on peaaegu juba nagu uus sõber. Igal pool (oli see pood, söögikoht jne) tuntsid inimesed rohkem huvi sinu kui inimese vastu. Arvan, et Eestiga võrreldes on ameeriklased avatumad ning jutukamad.

Minu jaoks on reisi oluliseks kaaslaseks kitarr, sest iga õhtu erinevates hotellides meeldis mulle harjutada kitarri ja mõelda välja uusi lugusid. Reisimine on minu jaoks väga põnev ja suureks inspiratsiooniallikaks. Peale keskkooli lõpetamist, suvel, plaanin samuti palju välisriikides käia, et uusi mõtteid koguda ja sõpradega aega veeta. Olen märganud, et mulle sobivad nii planeeritud kui spontaalsed reisid.

Selle USA reisi puhul oli meie ajakava tunni pealt paika pandud, kuna tahtsime maksimaalselt enda aega ära kasutada. Minu meelest on USA üks põnev kultuur, mis tundus üheaegselt nii tuttav teisalt nii teistmoodi. Iga linn ja kultuur on omamoodi ja väärib avastamist ning külastamist. Kindlasti ei jää see minu viimaseks korraks külastada Ameerikat.