MINEVIK JÄÄGU MINEVIKKU
Kuigi Victor näib alati muretu, rahulik ja tasakaalukas - mida ta kindlasti praeguseks ongi - ei ole Eurolaulu sõnades kirjeldatav meestmurdev torm talle sugugi võõras. On temagi elus peatükke, mille üle ta uhke ei ole.
“Ma ei ole oma teismelise või varatäiskasvanu iseendale enam üldse sarnane. Ma jõin ja tegin ka teisi halbu asju. Ühel hetkel sain aru, et pean selle lõpetama ja halvad harjumused üleüldse. Pidudel ikka käin, kuigi nüüd olen lihtsalt neli päeva hiljem ka sellest väsinud,” naeris ta.
Muusik meenutas, et käis 18-aastasena väljas igal kolmapäeval, reedel ja laupäeval, pidutses ning tantsis hommikutundideni.
“Kogu mu häälestatus oli, et kuradile kõik! Seda nii muusika kui kõige muuga. Ma lihtsalt pidutsesin ja magasin päev otsa, ega võtnud midagi tõsiselt. Nüüd ilmselt sobitun paremini süsteemi. See kõlab halvasti, aga ma ei tahaks mitte kunagi seda perioodi enda elust uuesti kogeda,” sõnas ta tõsiseks muutudes.
“Hetkest, mil otsustasin oma halbadest harjumustest loobuda muutusin palju ja kõik läks paremaks,” kirjeldas ta, et suurt rolli asjadele teise perspektiivi saamisel mängis meditatsiooni poole pöördumine.
"Ma ei võta kõike enam nii südamesse, sest ma elan ainult ühe korra. Kõlab juustuselt, aga see on ju tõsi. Kuigi – kes teab!” lisades, et ükskõik millises meelestatuses olla, aeg ajalt ikka lendavad kaikad kodaratesse, siis aga tuleb endale meelde tuletada, et lihtsalt peab olema õnnelik.
"Fake it, 'til you make it!" ("teeskle, kuni õnnestub"-toim.)