“Tere! Olen pikka aega end kogunud, et tunnistada midagi täiesti absurdset, mis minuga noorena juhtus. Ma käisin algklassides, kui armusin Mariasse. Keda ma isegi ei tundnud. Hakkasin teda jälgima, nägin teda tihti unes ja ükskord võtsin end kokku ja kirjutasin talle, et mul on tema vastu tunded. Aga Maria kirjutas vastu, et ta ei ole lesbi,” alustab Isabella kummalist lugu.
“Ma tean, et olin tollel hetkel armunud, kuigi olin alles 10-aastane. Ja kõige haigem on see, et Maria andis ise mulle vihjeid. Kuidagi riietusime samamoodi koguaeg. Jälgis mind. Kõndis minu taga. Müksas mind, meil oli silmside, ootas, kuni mul olid tunnid läbi saanud ja siis kõndis minu taga. Ükskord nägin ma teda minu maja ees, siis oli juba kõik kahtlane,” jätkab Isabella.
“Mu süda murdus, kui sain teada, et Maria on minu sugulane. Tõesti üritasin tundeid maha suruda, aga ei suutnud. Ma ei saanud kuni gümnaasiumini oma tunnetest tema vastu lahti. Üritasin unustada ja läksin lausa poisiga suhtesse, kuid ikka jäi ta minu südamesse,” nendib Isabella.
Maria ununes taaskord, kuid tunamullu hakkas Isabella teda taaskord unes nägema. Eelmisel aastal läks kõik veel hullemaks, Isabella ei suutnud enam üldse Mariale mõtlemata magada. Isabella uurib, et mida ta peaks nende tunnetega tegema, sest tal on tunne, et ta petab oma meest.
Stuudios tekitab Isabella mure arutelu. “Kas muidugi see, et ta sul järel käib, oli su maja ees, kas see ei või olla see, et sa kujutad endale ette, äkki oli see juhuslik?” küsib Siim Taba.
“Ma nüüd ei saa aru, Isabella, et selles suhtes, kas see on ainult selle ühe tüdrukuga, või on ka osade teiste inimestega sellised tunded?” mõtiskleb Maris Järva.
Alari Kivisaar kutsub Isabellat üles otsima seda päästikut, mille tõttu ta tunamullu uuesti Maria peale mõtlema hakkas. “Mis see päästik oli? Tegele sellega!”
Kuula kõigest pikemalt allpool olevast heliklipist!