Robert avaldas, et taipas ühel hetkel, et haridustee võtab tal nõnda kaua aega, sest kogu aeg kulus bänditegemisele, nõnda jälgis noormees lõpuks kutset, mis on kaasa antud kodust. Eeskujuks on olnud nii ema kui isa. Kodu oli täidetud erinevate instrumentide ja muusikaga, millega võis vabalt katsetada. See andis viljaka pinnase ande arendamiseks.
Robert tunnistab, et lavataguse melu ja pillimehe valud ja privileegid on ta ära proovinud pigem omal nahal. Kuigi isaga on muljetatud küll, mäletab tema lavatagusest melust vaid positiivset. Näiteks Linnahalli legendaarsed lavatagused ja garderoobid olid alati glamuursed, mitte hirmutavad.
Südamlikku juttu segas vahele Alari Kivisaar, kes pöördus küsimusega Ivo poole: "Kulisside vahel sahistatakse, et Linnahall ongi tegelikult sinu järgi nimetatud, Ivo. Ja sa olevat isegi kenakese summa vahele pannud, et see kindlasti nii läheks?"
Kogenud intervjueeritavana Ivo aga sugugi ei kohtunud vaid vastas stoilise rahuga: "Ma tahaks näha seda inimest, kes neid asju välja mõtleb?". "Siin ta on!" hüüatas Hirmo, Kivisaarele vihjates.
Jutt liikus sujuvalt edasi austatud muusiku staatusele ning Alari Kivisaar oli jõudnud sügavale veendumuseni, mida ka külalistega jagas:"Ivo Linna on vist ainuke Eesti inimene, kes meeldib kõigile. Või tead sa ise mõnda, kellele sa ei meeldi?"
"Vabandust, mina segan selles mõttes vahele," teatas Ivo kiiresti. "Kui üks asi või üks inimene meeldib sajaprotsendiliselt kõikidele, siis on see väga vale. Ma olen täiesti kindel, et meie armsate kuulajategi hulgas on neid, kes raadionuppu krutivad mõne teise jaama peale kui hakkab minu laul pihta," jäi Ivo tagasihoidlikuks.
"Laul ei pruugi meeldida, aga inimesena ikka meeldid ju! Tead sa mõnda, kellele sa ei meeldi?" pinnis Kivisaat ikka edasi. See ootamatu küsimus pani Ivo pisut kohmetuma, mispeale raadiosaatejuhid kohe jälle sabast kinni hakkasid: "No vot, võtab kokutama, jah? Teadusuuringut ei ole, aga saame kindlalt väita, et pole olemas inimest, kellele sa ei meeldiks."