ArvamusJälle see k***di toss! Miinusluuplased lahendavad Malmös uue vormi võtnud tossuneedust

Alates 2001. aastast on eestlased delegatsiooni Eurovisionile saates mõlgutanud vaid üht mõtet: võit, võit ja ei midagi muud! Tanel Padari ja Dave Bentoni lugu "Everybody" sai kuldmedaliks, mille üle tundsime suurt uhkust ning selge oli see, et järgnevate esinejate jaoks on latt üüratult kõrgele seatud. Senini ei ole seda korrata õnnestunud, kuid unistamine pole lõppenud. 2014. aastal said kohalikud Eurovisioni-fännid lõpuks ometi uut kõneainet, millest igal aastal rääkida: toss.

Isegi Elina Nechayeva 2018. aasta esinemiskleidist ja kulukast ning keerukast projektsioonist saime kiiremini üle. Toona tundus 65 000 eurot maksma läinud projektsioon ulmeline. Räägiti, et kuigi kleidi materjaliks kulus vaid 200 eurot + töökulu, maksis pelgalt selle esinemispaika transportimine 50 000 eurot. Lõplikku kulu teavad tänaseks vaid asjaosalised ise. 

Hea asja nimel tasub kindlasti kulutada ja vaeva näha. Ei tasu hakata rääkima sellest, mida kõike selle raha eest teha võiks kui see Eurovisionile kulutamata jätta. Tegelikult on see pelgalt kosmeetiline kulu, mis tuleb Euroopast tagasi kodumaasse panustama läbi turismi, kultuuriedendamise ning kohaliku muusikaareeni toetamise. Diivanipatjade vahelt vaadates tundub see muidugi sama kui näha naabrit oma 5 meetrise aialapi jaoks murutraktorit ostmas, kuid tegelikkust ei saa isegi kõvasti punnitades hambad ristis ära unustada. 

Eesti etteasted Eurovisionil on suutnud sammu pidada suurriikidega ning jõuavad tihedasti parimate etteastete nimistusse. Tänavu oleks palju kõneainet pakkunud tossu tellimine lavale maksnud Eesti delegatsioonile 14 000 eurot inimese kohta, ehk kokku 84 000 eurot. Veibi-entusiastid üle maailma tõttasid sotsiaalmeedias teatama, et on ülla eesmärgi nimel valmis 5MIINUSE ja Puuluubi etteastele õlga alla panema ja kasvõi kardina vahelt tossu puhuma. Andke vaid märku! Korraks käis isegi läbi idee tossueelarve Lätiga pooleks teha. Viimati kui lätlased ja eestlased midagi poolitama hakkasid oli meil Liivimaa... 

Humoorikas on aga see, et kuigi tänavused esinejad 5MIINUST ja Puuluup üsna võistluse alguses teatasid, et ei plaani lavale seda va tossu tellida, ei jäänud nemadki omamoodi tossuskandaalist ikkagi puutumata. Malmösse jõudes selgus, et Marko ja Ramo asendusjalanõud, mis koos Marko Reikopi pagasiga Rootsi pidid reisima on kadunud. Kokkuvõtvalt - tossu pole. Jälle! 

Õnneks sai see probleem aga üsna kiiresti lahenduse. Juba järgneval päeval teatas Eesti Laulu eestvedaja Karmel Killandi, et Reikopi pagas on leitud ning Puuluubid saavad valitud jalanõudega ikkagi lavale astuda. Iga suvaline kaloss poleks suutnud oma eesmärki Eurovisioni-laval sugugi nii hästi täita kui need, mis esiti kaotsi läksid.

Põhjus lihtne ja loogiline - triip oli vale. Nüüd on Eesti tänavustel esindajatel aga õnneks nii tossu kui triipu ning türkiissinisel vaibal saime teada, et neil on ka handsat. Seda aga sugugi mitte kauaks, sest pea igaüks kes nende poole mikrofoni sirutas, sai hea tahte märgiks kaasavõetud seto märjukest mekkida. Nii nagu eestlased muiste!

Saatuslik tossumure jätkas aga 5MIINUSE jälitamist, sest selgus, et 5MIINUSE liige Lancelot murdis enne Malmösse sõitmist oma varbaluu. Väga glamuurselt aga ka lihtsurelikut - lõi selle vastu lauajalga ära. Vigastus on aga seda tüüpi, et muud pole peale hakata kui varvast koormusest hoida ning oodata, millal keha selle parandamisega tegeleb. Paraku sarnaneb Eurovisioni tempo "Kutsuge Cobra 11"-st nähtud autobahnidele - mörderisch ning Lancelot tunnistab, et peab iga päev mõned valuvaigistid võtma, et hakkama saada. 

Jätkus aga järgmine tossumure - Lancelot oli Malmösse kaasa pakkinud valiku erinevatest jalanõudest, kuid lõppkokkuvõttes saab ta kanda vaid üht paari, milles murtud varvas end kõige mugavamalt tunneb. Loodame, et need olid ikka need õige triibuga käimad, aga paraku peame siinkohal tunnistama, et (nendest) triipudest ei tea me (küll) midagi. 

2013. aastal, kui Eestit hakkas tossuskandaal kummitama, sai Birgit õhenenud eelarvemurest hoolimata loodetud tossu. Kuulduste kohaselt astus ta lavale aga ilma tossude või kingadeta ja hoopiski paljajalu. Kinnitada seda polnud võimalik, sest tänu Eesti delegatsiooni pingutustele oli lava kattev tossupilv piisavalt tihe, et varbaid oodanud Feetfinderi esikasutajad jäid paraku pika ninaga. 

Tarkadeks peetakse ikka neid, kes suudavad minevikust õppida. Kui Eestit kummitab juba aastaid tossuneedus, mis ajas aina uusi vorme võtab, tuleks teha ainus loogiline järeldus, et järgmisel aastal kindel võit tagada: esineja peab astuma lavale tossuta ning tossudeta. Tegelikult aga on igal aastal võiduka tulemuse saavutamine oluliselt lihtsam ja taaskord seotud siinse kirjutise peaosaliste nimilooga: vähem vingu, muidu lähebki lõpuks toss välja!