"Kahekümnendates eluaastates sai minust näitleja. Samal ajal põdesin ma väga tugevalt buliimiat. Elasin salaelu,” avaldas 85-aastane näitleja podcastis. "Ma olin väga-väga õnnetu. Arvasin, et ma ei ela vanemaks, kui 30… Ma ei käinud väljas ega kohtamas, sest olin õnnetu ja mul olid söömishäired. Samal ajal tegin ka filme, mis mind õnnelikuks ei teinud."
Kuigi ebatervislikud söömisharjumused tundusid alguses süütud, hakkas Fonda sõnul tema söömishäire peagi kogu tema elu üle võtma. "See kahjustab su välimust - sa näed lõpuks väsinud välja. Kui sa teed seda salaja, muutub uute suhete loomine peaaegu võimatuks. Su pead oma päevad organiseerima söömise ümber ja see omakorda eeldab, et sa oled üksi ja keegi ei tea, millega sa tegeled. Kõik muutub väga üksildaseks," meenutab Fonda.
Jõudes aga 40. eluaastatesse, hakkas näitlejanna end üha halvemini tundma. "Mõtlesin, et kui ma nii jätkan, siis ma lihtsalt suren varsti." Fonda tunnistab, et mõistis siis kui oluline elu tema jaoks on ning otsustas enda elu lõpuks muuta. "Ma ei teadnud, et on gruppe, millega ma liituda võiksin. Keegi ei rääkinud sellest! Ma isegi ei teadnud, et selle haiguse jaoks sõna on olemas," selgitab naine.
Fonda meenutab, et ei julgenud pikka aega kelleltki abi paluda, kuid paranemine sai alguse, kui naine lõpuks arstide poole pöördus. "Suur osa minu söömishäirete põhjustest oli tingitud ärevusest. Ärevusega aitasid mind ravimid ning tegin siis järk-järgult ka söömisega rahu."