Marek Sadam: "See pole elulooraamat, sest paljud võiksid rääkida oma seiku ja juhtumisi seoses nende Leaga. Kogu ingellikkuse juures oli ta siiski lihast ja luust inimene. Pigem leiab siit vihjeid, teeotsi ja pilte, mis võiksid juhtida peamise, Lea muusika juurde. Avastada on palju.
Loomulikult leiab siit saladusi ja vastuseid uudishimulikele küsimustele, aga selleks tuleb lugeda ja veelkord - kõige parem on samaaegselt kuulata Lea häälega laule.
Oleme tänulikud kõikidele osalistele ja nendele, kes imelise looja muusikat edasi kannavad. Üle aja piiride ja põlevate maade."
Külli Rummel. „Lea oli hästi ülevoolav, aga meie värisesime tagaistmel. Ta hakkas autost otsima, mida meile kinkida, aga ei leidnud midagi. Rääkis, et on meie kirjad kätte saanud ja teab meid ja see on nii tore. See oli hetk, kus mul jäi hing kinni.”
Nii meenutab Blacky fänn Külli Rummel esimest kohtumist Lea Liitmaaga. Oli aasta 2003. Blacky esines koos ansambliga Genialistid volbriööl Pärnus. Kaks 14aastast plikat olid selleks ajaks juba aasta aega Blackyt fännanud ning saatnud käsitsi kirjutatud kirju, kaarte ja enda meisterdatud kingitusi. Nad ei teadnud, kas Blacky solist Lea on saadetised üldse kätte saanud, sest vastust Külli ja Kati ei saanud. Ja nüüd oli Blacky Pärnus ning kahel tüdrukul suur võimalus kohata oma iidoleid. Nad tahtsid omatehtud märkmikusse kõigi blackyde autogramme saada.
Lea saabus lavale nagu suur staar, juuksed lehvimas. Vähemalt nende kahe teismelise jaoks oli ta nii suur staar, et neil jäi hing kinni, kui nad Lead laval nägid. Pärast esinemist jäid tagasihoidlikud Külli ja Kati lava ette seisma ja ootama. Lea oli lavalt lahkunud, aga Genialistide poisid jagasid fännidele autogramme. Lõpuks söandas üks tüdrukutest küsida, kas Lea on veel lava taga ja kas keegi võtaks nende märkmikud ning paluks sinna Lea autogrammi. Üks Genialistide liige võttis märkmikud ja ütles, et läheb uurib. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi ja ütles: „Tulge minuga kaasa.“
Vabaõhulava taga seisis Lea punane Saab ning rokkstaar kutsus tüdrukud oma autosse. Seda esimest kohtumist Leaga ei unusta Külli kunagi.
Elmar Liitmaa: „Meie suhtest inspireeritud oli Leal mitmeid laule. Läbi nende lugude tajun mina tundeid, mustreid ja mälestusi, millest mitte keegi teine aru ei saa. Need laulud mõjutavad mind siiamaani. Leale ma ei kirjutanudki ühtegi lugu. Ta oli niivõrd tugeva karakteriga helilooja, laulukirjutaja. Lihtsalt ei õnnestunud. /---/ Ta oli täiesti isepäine. Mida rohkem arenes muusikuna, seda isepäisem oli. Keeruline seletada, sest kõik on nii läbi põimunud isiklike teemadega, millest ei taha rääkida. Mingid asjad ei ole samas ilma arusaadavad.
/---/ Keeruline on enda tundeid täies mahus avada. Lea kui suhtepartner on olnud kõige keerulisem väljakutse minu elus, aga kui muusik, sõber ja mõttekaaslane üks toredamaid kogemusi. Mul on kahju, et me ei osanud jääda sinna tasandile. Kogu meie suhtes oli hästi palju kõrvalisi tegureid. Inimeste või olukordade näol. Kummalgi omad ambitsioonid. Teha ühte bändi elukaaslasega on ääretult keeruline. Kogu see suhe oli valuline. Iga asi on millekski vajalik ja õppetunde peame omal nahal tunda saama.“
Silver Ulvik: „Mind kutsuti katsetele. See oli tore lugu, sest kunagi oli selline bänd nagu Mild. Lea oli neid kuulnud ja näinud ning talle meeldis bändi trummar. Nii ta siis kutsuski Mildi trummari ettemängimisele, sest moodustati tüdrukutejärgset Blackyt. Trummar oli aga vahetunud ja uueks osutusin mina.
/---/ Kutsuti ettemängimisele. Vedas. Joppas. Ma ei arva, et ma bändi tulles üldse oskasin mängida. Olin endas nii kahtlev kogu aeg. Kindlus tuli mul aastaid hiljem. Vedas, et ma Blackysse sain. Lea nägi kuskile nurga taha. Midagi ta tunnetas mu puhul, et oli õige.
/---/ Mina näiteks ei arvanud ennast paremaks trummariks kui Hele-Riin Uib. Ei tol hetkel ega praegu. Kindlasti mitte. Ma olin nagla ja õppisin alles pillimängu, ei saanud midagi aru. Miski Leale ilmselt minu juures hullult meeldis. Ega me kohe ei armunud.
/---/ Lea puhul meeldis mulle kogu kupatus. Kadedakstegevalt musikaalne. Käis küll ülikoolis, aga sellist musikaalset oskust ja annet ülikool ei anna. Ta teadis varakult ise, mida tahab teha. Varajane tärkaja juba lapseeas. Ma ei teadnud lapsena midagi, mis teha tahan. Sain teada alles siis, kui läksin Blackysse mängima.
/---/ Meie armumisel on omamoodi lahe eellugu. Mul oli kunagi üks tüdruk. Ta läks välismaale reisile, tuli tagasi ja jättis mu maha ühe tüübi pärast, kes osutus olema reamees. Siis läksid aastad mööda ja ma sattusin Blackyga Kosovosse. Olin Leasse kõrvuni armunud ja siis äkki seal on jälle seesama tüüp. Sõjaväelane. Lea sõitis
tema autos ringi, käis jalutamas. Mul olid närvid täiesti läbi. Ei julgenud tundeid veel väljendada. Sama tüüp võtab jälle mul naise ära viie-kuueaastase vahega. Läks õnneks, ei võtnud. Meie lugu hakkas susisema ja arenema.“
Katre Randmaa-Tamm: „Lea valis teadlikult õnnelik olemise ja soovitas teistelgi selline valik teha, sest elu on siis kordades ilusam. Ta ütles kunagi, et kui sa tahad, et maailm oleks parem paik, siis ole ise see parem paik. Kuldsed sõnad mu meelest. Kindlasti oli ka tema aeg-ajalt kurb ja alati ei jätkunud energiat, aga ta eriti ei näidanud seda poolt teistele. Ta ei näidanud ennast nõrgana, nõrkus ärritas teda. Lea on öelnud, et igas olukorras, ka väga ebameeldivas või valusas, on kindlasti midagi, mille üle on võimalik rõõmu tunda. Paljud ilmselt seda ei mõista, aga need, kes Lead tundsid, saavad sellest mõttest aru.“
Marek Sadam: „Sa istud nüüd enese kivil, mis on sinule pehme ja õhtusest päikesest soe. Varjud võivad tõusta, kuid nad paitavad sind enneolematu rahuga. Kivi ümber istuvad kõik sinu inglid. Nad langetavad naeratades pead ja nende ripsmetelt tõusevad lauldes liblikad ning süttivad soovidega tähed. Nii nagu tulles, hoiad kõiki endale armsaid kaasas, väga enese ligi, saates teele parima, mida saadki kinkida vaid sina.
Olen täiesti kindel, et päeval, kui koduõuel hüvasti jäeti, istusid sa sammalhabetunud õunapuu oksal ja itsitasid sulle omaselt. Tegid tuulega puudutusi, mis muutsid lähedaste ja armsate meeled kergemaks. Ülased ja sinililled oleksid justkui õitsenud sinulikult vaiksest sõrmeliigutusest. Justkui muusika, justkui sõnad, mis ära ei kao, mis jäävad üle aja, voolates igaviku ilusas kulgemises. Kandes tihti hinges olnud nukrust, lapselikult ülevoolavat rõõmu. Need on sinu jagatud hetked meile. Me täname sind. Sa hoiad meid. Meie hoiame sind.“
