Karl-Erik Taukar avaldas möödunud aasta lõpul pala nimega "Ookean". Kuigi laul maalib sellest romantilise ja helge pildi, rääkis muusik Sky.ee'le tõestisündinud loo, milles sattus möödunud muusikavideo filmimise jaoks ette võetud paradiisireisil silmitsi armastatud ookeani hoopis hirmutavama ja süngema poolega.
Ookean – see kipub tähistama midagi üüratult suurt, olgu selleks siis armastus või hoopis arusaam kui pisike ja habras on üks inimene. Kas on mõni moment, millega silmitsi seistes argielu ühtäkki tühine näib ning on pannud sind tundma, et kõik need asjad, mille pärast argipäeviti muretseme on kui tolmukübe mastaapse ookeani ees? "Jah, tõsi on, et Marsist teame palju rohkem kui omaenda maailmamerest," tõdeb Karl-Erik.
"Ookean on nagu lõputult laiuv peidetud maailm, kus on paiku ja liike, millest meil pole aimugi. Sellesse põhjatusse uppumise kartusest mu lugu ka räägib," kirjeldab ta.
Karl-Erik on külastanud mitmeid kauneid paiku, üle maailma. Mõned kaunimad hetked on jõudnud isegi ta muusikavideotesse. Näiteks palale "Kuule". Neil, kes eksootilistes paikades varbaid liiva käivad lükkamas, kipub ikka ette tulema ootamatuid seiklusi, olgu selleks siis loodusjõudude meelevalda jäämine, või uskumatu kohtumine mõne kohalikuga, kes mõne salajase klubi tagaukse avab. Ka Karl-Erik ei ole ilma looduskatastroofide eest kaitstud riigi kodanikuna niisugustest ehmatustest puutumata jäänud.
Sellest kõneldes meenub talle lugu mõne aasta tagusest reisist Indoneesiasse, Bali saarele. Videost "Kuule" nähtavad idüllilised kaadrid jätsid rääkimata loo ühest ehmatusega katkenud ööunest, mis panid Karl-Eriku ja kallima hotellitoast pagema. "Mul oli tookord kindel plaan võtta paariks ööks majutus otse India ookeani randa. Indoneesias üldiselt merekaldale ehitamist ajalooliselt välditakse, merelt pärinevad ohud kaaluvad ilusa vaate üles. Õnneks on turism selle "vea" ilusti parandanud," naerab ta.
Kohale jõudes tervitas reisiselle kaunis vaatepilt: avatud, väike, kuid aatriumiga hotell, kõrval rannaliiv. Esimese ohumärgina sai sealsamas liivarannas märgata oranži silti halvaendelise kirjaga "DANGER TSUNAMI". Napilt kuu aega varem oli hoiatav kiri ka reaalsuseks osutunud. Hiidlaine raputas Indoneesiat, jättes maha tuhanded ohvrid, paljud neist eluta.
"Siiski suutsin iseennast ja pruuti veenda, et välk samasse kohta nii tihti ei löö ja kui kõike kardad, jää parem koju. Aga," kirjeldab muusik. "Ärkasime oma esimese korruse toas kuskil kolme ajal öösel: terve maja rappus, mööbel liikus mööda tuba ringi ja aknaklaasid klirisesid."
Esiti ei saanud kumbki aru, mis toimub, sest maavärinat polnud kumbki varem kogenud. "Tunne ütles, et pigem on mõistlik kiiresti hoonest väljuda. Maja ees seisev ainus nähtav hotellitöötaja andis soovituse, et kui ookeani poolt valju kohinat kuulete, siis "run!" ("jookse!" -toim.). Ei hakanud merekohinat ootama, panime rollerile hääled sisse ja sõitsime paar kilomeetrit ülesmäge maa poole ning võtsime toa suvalisse motelli," rääkis Karl-Erik. Hommikul selgus, et üleelatud maavärin oli 6,0 magnituudi.
"Tsunamit õnneks ei tekkinud, kuna maakoor olla liikunud horisontaalselt, mitte vertikaalselt, aga ka sel korral ei jäänud sündmus Bali saarel kahjuks ilma rusude alla jäänud inimohvriteta," ohkab ta, oma õnne tänades.
"Meri, eriti ookean on minus alati meeletut aukartust tekitanud," lisab ta lõpetuseks.
Imekaunist ookeanist on inspiratsiooni saanud ka Karl-Erik Taukari värskeim lugu, mis just seada nimetust pealkirjana kannab. Oma sotsiaalmeedias on muusik jaganud lustakat pilti, viitega, et ilmselt ei piirdu ta vaid laulu avaldamisega ning plaane, mida "Ookeaniga" peale hakata on teisigi. Vaata ka ning arva ära, miks režissöör Karl-Eriku sellisesse stseeni pani:
