Märtsi alguses tähistas Karl-Erik Taukar oma 30. sünnipäeva. Edukale karjäärile ja elule aitas Sky.ee-l pilku heita ka asjaosaline ise. Muuhulgas tuli jutuks üks lõbus seik lapsepõlvest.
Sünnipäeva eelõhtul kohtudes mõtiskles Sky.ee koos Karl-Erik Taukariga, mille poolest on ta praegu samasugune kui lapsena?
“Kunagi isa rääkis, ise ma seda väga ei mäleta: toimetasime mööda linna ringi, käisime igal pool poodides, ehituspoodides, kus juhtusid alati olema naisteenindajad. Isa on rääkinud, et mul puudus igasugune filter. Esimene asi, mis ma poodi sisenedes tegin, oli see, et läksin kohe müüjatega juttu rääkima. Rääkisin neile muuhulgas ka seda, et mul on isa, kes muneb Kinderi mune,” puhkeb ta naerma.
“Mu isa tõenäoliselt ei ole õnnelik, et ma seda räägin praegu - soliidses eas, soliidne mees,” naljatleb ta.
“Aga isa tõi mulle poest alati Kinderi mune ja võttis need jopetaskust või tagataskust välja ja siis ta tegi mulle sellist showd nagu ta muneks neid mune. Siis ma alati rääkisn neile müüjatele, muu jutu käigus, et mul on selline isa, kes muneb Kinderi mune ja ma olen täna juba ühe muna ära söönud,” meenutab ta.
“Siis lettide vahelt tuli mu isa, ja müüjad vaatasid, et ahah, selline härrasmees siis, kes muneb Kinderi mune,” avaldab ta, et peab isaga enne läbi arutama, kas sellist lugu üldse avalikult jagada tasub.
“Mingil hetkel ma sain aru, et maailmas on ka halvemad asjad, et kõik ei ole alati nii sõbralikud ja head, et kõigiga ei saa minna vabalt rääkima. Ja ma muutusin mingil perioodil kinnisemaks. Ma ei ole sellist ekstravertsust tagasi saanud, mis mul oli 4-5 aastasena, aga mingil perioodil oli mul selline häbitu komme rääkida võõraste inimestega mingitel väga veidratel teemadel. Täiesti süüdimatult,” räägib Karl-Erik.
“Aga jah, see oli esimene märk sellest, et minust võiks saada ekstravertne inimene. Aeg läks mööda, tuli puberteet ja ühel hetkel tuli hakata ka mingit vastutust võtma. Mingil hetkel kahjuks, võib-olla ka õnneks, see ekstarvertsus ei jäänud külge ja minust ei saanud sellist ekstraverti, mida oleks võinud oodata, aga mulle tundub, et mingi osa sellest on kindlasti olemas ja ma arvan, et see aitab mul ka oma tööd teha, et ma pole just eriti kinnine või intovertne inimene,” toob ta välja juba lapsepõlves ilmnenud kasuliku omaduse.
“Kui mul on midagi hingel, siis minu jaoks ei ole mingi probleem helistada kõik oma sõbrad läbi, see lugu ära rääkida ja küsida nõu. Ma kindlasti ei ole see, kes jääb üksinda nuputama. Minu jaoks ei ole mitte mingi probleem jagada. Mitte küll kogu Eesti rahvaga ajakirjanduses, aga lähiringiga küll. Ma arvan, et see oskus ja vajadus on minus tänaseni säilinud,” avaldab ta.
