Motivatsioonikõneleja Mel Robbinsi taskuhäälingut "Mel Robbins Podcast" külastas psühholoog Dr. Thema Bryant, kes päriselu kirmilugude kuulamist päris tavaliseks meelelahutuseks ei pea. Olgugi, et lõviosa vestlusest keskendus hoopis muule, tuli jutuks ka viimasel ajal aina suuremasse populaarsusesse tõsuev hobi: päriselu krimilugude, ülekuulamiste ja muu sarnase kuulamine. Igaühel meil on erinevad eelistused, kuid kui selliste lugude saatel lõõgastuda otsustad, näeb Dr. Bryant punaseid lippe kerkimas.
Dr. Bryant on spetsialiseerinud pere-, abielu- ja seksuaalteraapiale ning vestluses Mel Robbinsiga arutleti, kuidas saavad raskustesse sattunud inimesed taas enda ja lähedastega ühendust leida ning taas iseennast avastada. Mis võib juhtuda inimesega, kes on oma elu erinevatel perioodidel kogenud vägivalda, keerulisi suhtedünaamikaid või saanud muul moel elukestva trauma?
Dr. Bryant leiab, et inimesed, kes tarbivad vägivaldse sisuga meediat, võivad seda teha üsna kindlal põhjusel. Otseselt küll mitte lõõgastumiseks, kuid siiski... "Kui sinu jaoks on enne magama jäämist parimaks lõõgastumiseks vaadata kolm episoodi mõnda krimisarja, siis julgustaksin endalt küsima: miks on trauma minu jaoks lõõgastav?" kirjeldas psühholoog.
"Mõned meist kasvasid üles kõrge stressitasemega situatsioonides. Sealt tulnuna võivad inimesed näha rahu hoopis igavana. Et tulla koju iseenda juurde, peab usaldama end ebamugavuse küüsi, sest see võib tõesti tunduda ebatavalisena," selgitas ta, et ebastabiilsetes keskondades üleskasvanud inimesed võivad stabiilsust ekslikult hoopis negatiivseks pidada. Oma aju sabotaaži tulemusena leitakse aina uusi olukordi, kuidas taas ärevust või stressi tunda, seda aga hoopis kontrollitumas keskkonnas. Päriselu krimilugudele kaasaelamine on üks neist viisidest.
Taskuhäälingu episoodi alla kogunenud kommentaaridest võib lugeda, et suur hulk kuulajatest resoneerus Dr. Bryanti öelduga. Küll aga avasid paljud krimisarjade fännid ka oma mõtteid, miks nad just neid saateid vaadata tahavad. "See viib mõtted mujale valult, mis on mu enda elus. Mulle ei meeldi see, see lihtsalt suunab mu viha teise kohta," kirjutas üks kaasaelaja.
"Trauma ei ole minu jaoks lõõgastav - vaid see õiglus, mida saavad tegelased või päris inimesed, mida ma enda elus kunagi ei saanud," lisas teine. Paljud kuulajad tõstatasid ka, et tunnevad näiteks mõrvalugude vastu huvi seetõttu, et olla tuttav mõttemaailmaga, mis tundub kujutlematult õudne. Võib-olla aitab just mõni sel viisil õpitud infokild päästa tulevikus mõne ohvri lõksu langemast.
John Jay Kriminaalteaduse Kolledži õppejõud Dr. Elizabeth Jeglic avas ka enda mõtteid, miks traumat kogenud inimesed võivad tõestisündinud kriminaallugudest huvituda. "Naljakal kobel, on mõned inimesed psühholoogia õppimisest huvitatud, et end paremini mõista ja end ravida," kirjeldas Dr. Jeglic väljaandele Crime Reads.
"Meie psühholoogiaõppekavadel õpib palju inimesi, kellel on ajalugu vaimse tervise probleemidega," tunnistas ta. "Sarnasel kombel, usun, et inimesed, kelle minevikus on palju traumat, võivad olla huvitatud tõestisündinud kriminaallugudest, et taaselada traumaatilisi sündmusi oma elus, kuid sel korral hoopis turvalises keskkonnas, kus neil on olukorra üle rohkem kontrolli," arvas professor.
