Silva Sanin
Pühapäevane “Hommik Anuga” alustas eile uut hooaega ning saatesse oli külla kutsutud olümpiavõitja Katrina Lehis, kes rääkis olümpiajärgsetest emotsioonidest ning sellest, kuidas Eesti inimesed ta Tokyost naastes vastu võtsid.
Olümpiavõidu videot järgi vaadates muutub Katrina emotsionaalseks: “Kas tahate mind kohe nutma ajada? Süda peksab päris kõvasti seda vaadates.”
Esimene asi, mis Katrinale Olümpiat meenutades meelde tuleb on just see uskumatu tunne medalit kaela riputades: “See tunne, et olengi Olümpia medalist. See on väga uskumatu tunne.”
Katrina sõnul on võidetud kuld- ja pronksmedalit väga raske võrrelda: “Kuld on ikkagi kuld, aga esimene olümpiamedal on ikkagi armsam.”
Naine oli Eestisse jõudes väga liigutatud rahva toetusest ja reaktsioonidest: “Kui me pärast saabumist käisime “Ringvaate” saates, siis me astusime telemajast välja ja üle tee olevas kohvikus inimesed plaksutasid ja tõusid püsti. See oli see hetk, kus sa said aru, et inimestele läks see korda. Kohati see hämmastab iseennastki, et tõesti kõik teavad.”
Iga sportlase jaoks on olümpiavõit kõigi unistuste täitumine, kuid palju ei räägita sellest, mis tunded valdavad sportlast peale medalivõitu: “Kusjuures kui ma pronksi võitsin, siis Tõnu Endrekson ütles mulle, et peale Olümpiat tekib selline tühi tunne ja mõne aja pärast on kõik jälle normaalne. Ma jõudsin Tokyos lennujaama ja ma tundsin tühja tunnet, et mis nüüd edasi. See on see, mis sa tahad terve elu ja sa saad selle kätte ning siis mõtled, et kuidas nüüd edasi. Kodune elu aitas kindlasti ja praegu ma tunnen küll, et ma tahaksin uuesti võistelda, see emotsioon oli nii võimas.”
Vaata saadet siit:
