Arvustus"Kelly: kellegi teise unistus" läbi võõra silmade: vaataja subjektiivne teadmine räägib filmist sõltumatu loo

Eesti kinodesse on lõpuks jõudnud pikalt oodatud ja veel pikemini valminud dokumentaalfilm noorest ekstreemsportlasest Kelly Sildarust. Film „Kelly: kellegi teise unistus“, on saanud mitmekülgset kriitikat ja tunnustust. Kahtlemata on filmitegijad ampsanud tüki, mis on suur igaühe jaoks – esmalt tuleb portreteerida inimest, kes on oma sünniriigis (ja mujalgi) tuntud ning meediatarbija pole juba aastaid saanud eksisteerida infoväljas, ilma teadmata, kes ta on ning tõdemata tõsiasja, et palju poolehoidu pälvinud perekond on jõudnud punkti, kuhu ei tahaks meist jõuda keegi. Teisalt on filmi materjal aastaid üles võetud teise fookusega ning filmi siht on kesk võtteid täielikult muutunud. Korduvalt. Kolmandaks - portreefilmid on oma loomisolemuselt keerukad ja ohtlikud. Kogemus, mis paljastub ühele, võib jääda võõraks teisele. Inimnatuuride kaunis komplitseeritus. 

Siinkohal tõstatub filmikriitika aspektist esile üks oluline punkt, mis ühest küljest seab dokumentaalile kindlad ootused, teisalt aga vaataja soovid ja lootused sellele. Need aga on täielikult juhindunud vaid tõdemustest, milliste sisemiste traumade või nende puudumiste läbi me Kelly ja tema perekonna lugu oleme näinud ja tõlgendanud. Kas me näeme filmitegijate kureeritud lugu või hoopis jutustust sellest, mida me arvame noore sportlase kohta teadvat? Tõde, nii ehk naa, nende kahe vahepealsel hallil alal. 

Kahtlusteta saab aga öelda, et selles loos ei ole võitjaid. Kuid algatub teema, mis on ebamugav ja seetõttu väga vajalik, nii meie ühiskonnale kui ka noortele sportlastele. Paralleele teistestki lõhkistest perekondadest ja emotsionaalselt reguleerimata inimestest, leiab meist pea igaüks. Sealjuures on neid, kes on seisnud silmitsi palvega vaikida või kuulnud sõnu, mis tühistavad selle, mis on nende reaalsus, sest „ta on ju hea inimene“, „ta tahtis head“ või „peaksid tänulik olema“. On ka neid, kes on hoopis ebaõiglust tundnud, sest kuuldud mälestused ühisest ajast on ühtäkki muutunud kibedaks ja koledaks, olgugi, et sinu jaoks oli kõik justkui teisiti ja kuuldud süüdistused kostuvad nüüd alatutena. 

Olgugi, et põgusate infokildude põhjal pooli valima ei peaks, teeb seda alateadlikult igaüks, kes filmis portreteeritud looga kaasas on käinud, või kes üldse siin ilmas mõne hetke elanud on. Otsus selle osas, kas isa on käitunud tütrega vägivaldselt, omakasupüüdlikult, või kas Tõnis on olnud Kellyle hea isa, ei peaks olema otsustada mitte kellegi teise kui vaid peategelase poolt. Ei ole vaja aga kõhelda, et erinevatel ajajärkudel on haiget saanud kõik neli pere liiget ning neid ümbritsevad lähedased ja see pannud langema hiiglasliku, hävitusliku laviini kõigi eludes.

Küsimus on aga selles, millist osa vaataja teadvusest film „Kelly: kellegi teise unistus“ kõnetab? Inimene, kes on mõtteliselt valinud ühe või teise poole, näebki filmis vaid seda lugu, ükskõik, mis ekraanile tuuakse ning saab tõenäoliselt veenduda oma tundumuses. Selleks aga, et jõuda selgusele, millised küsimused film tegelikkuses tõstatab ning millise loo see jutustab, peaks seda vaatama keegi, kes ei tea midagi sellest, kes on Kelly Sildaru, tema isa, vend või ema. Keegi, kel poleks soovi varasemate teadmiste põhjal oma otsust langetada. Seda inimest on Eestimaa pealt aga äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu, leida. 

Teades, et filmi keerulist natuuri arvestades, võin arvustust kirjutades samuti langeda oma isiklike valupunktide peegeldusse (näed seda läbivalt terves kirjatükis) või kirjutada hoopis sellest, mida olen aastaid läbi töö meediaveergudele seadnud, vajasin värsket pilku. Kedagi, kes ei teaks. Otsustasin kaasa võtta hispaania keele õpetaja Noa, kes on Hispaania põhjaosast Eestisse kolinud napilt kaks kuud tagasi ega tea midagi sellest, kes on perekond Sildaru või miks on kõnealune portreefilm nii palju vastakaid arvamusi keerutanud. 

Kutsusin Noa endaga kinno ega rääkinud talle sellest muud kui seda, et tegemist on porteefilmiga Eesti silmapaistvast noorest sportlasest. Hoiatasin ka, et kuigi ma pole veel filmi näinud, on tundumus, et käsitlemisele tulevad üsna keerukad ja rasked teemad ning selleks peab emotsionaalselt samuti valmis olema. Muu jätsin mainimata ning uurisin hoopis selle kohta, milliseid filme Noa tavaliselt vaadata armastab. Selgub, et Noa on suur filmisõber ning vaatab tihti just dokumentaale. Ideaalne! Jäin huviga ootama, mida tema mulle hiljem nähtust räägib, et võiksin enese tundumusega kõrvutades kirjutada siia midagi, mis senini ütlemata on jäänud. Arvustuse veergudele on saanud mõtted, mille formuleerisime filmijärgse vestluse teel, eeskätt tõstan esile need, milles mõlemad samale arvamusele jäime. 

Filmi vaatamise järgselt oli põnev kuulda, et Noa kirjelduste kohaselt oli filmi teema ja sealt koorunud loo vahel suur erinevus. Lugu justkui lihtne: noore sportlase teekond tippu, millega kaasus meeletuid pingutusi ja mitmekülgset valu. Filmi sisu rääkis aga vägivallast, regulatsioonide puudumisest noortele tippspordis, ühiskondlikest stigmadest ning vanema rolli piiridest, mis ei tohiks eales olla hägused. Eeskätt rääkis see ühest mehest, treenerist, isast, kes on kaotanud oma sihi ja väärtused. Nende kahe vaatepunkti vahel on suur vastuolu ning paraku jäid tugeva toetava soorituseta mõlemad neist. Siiski näib filmi narratiiv tegelikult kõnelevatki sellest, mida ütleb pealkiri: kellegi teise unistus. Kelly on siin loos mitte niivõrd peategelane, kuivõrd näide teda ümbritsenud täiskasvanute vigadest ja nende tagajärgedest. 

Pean tunnistama, et mitmed filmis tehtud otsused loo jutustamisel, ei näinud mulle nii tahtlikud kui neid hiljem vaadates tajusin. Seda tõi välja ka Noa. Film Kellyst, kus Kelly sõna ei saa - saame vaadata vaid üsna frustreerivalt mõjuvaid intervjuukaadreid, kus Kelly oma ema või sõbranna kõrval istudes, tema enda kogemustest rääkides, sõna sekka öelda ei saa. See pani mind mõtlema: on's see ideaalseks illustratsiooniks, miks üks laps, hiljem noor inimene, jäeti tema vaimset ja füüsilist tervist kahjustava inimese meelevalda? Sest talle ei pakutud piisavalt aega ega turvatunnet, et oma lauseid lõpetada? 

Noa peegeldas, et tema jaoks oli ebameeldiv näha intervjuuplaane Kelly emaga, just siis kui ema ja tütar istusid kõrvuti. Ta kirjeldas, et ema mõjus külmalt. Ta ei vaadanud tütrele otsa. Ta oli distantseerunud sõnadest, mida lausus. Filmi vaadates leidsin minagi end mõttelt - kohutav. Aga mida tegi ema?

Kelly püüdis pelgupaika leida oma emalt, kes treenerisuhte lõpetamise hetkel olulist rolli mängis, et Kelly põgeneda võiks. Kuid kuidas ei märganud ema, et lapsed on ohus, et piirid on hägustunud ja ületatud? Või kui märkas, miks ta ei tegutsenud? "Lapsed olid Tõnise omad," ütles Lilian, kirjeldades, kuidas ühtki plaani laste ellu, või nende ühisesse, tema teha ei saanud. Kas selle mõtte formuleeris ta enda jaoks selles sõnastuses ka toona? Kuidas ta ei mõistnud, millist kahju see teeb? Jah, on temagi ohver, kuid oma laste emana on tehtud saatuslikke vigu. Jätnud tegemata otsuseid, mis pidanuks tõusma esikohale. Mul on hea meel, et loo peategelane on leidnud tuge oma emast, kuid süžeeliselt, võinuks ka Liliani illustreerida paisutatud kriipsujukuna, kes lapse mäest allaveeremist vaadates, kui mitte hoogu andis, siis vähemasti selja pööras. 

Olgugi, et filmi pahalaseks on jäänud Tõnis, näis, et filmitegijate otsuste tulemusel saime hoopis lähedalt näha, miks üks noor sportlane tugisüsteemist ilma jäi. Päästvat abi osutasid talle hoopis mänedžer, kaasvõistleja või füsioterapeut. Paljud teised, ideeliselt lähedasemad, ei osanud pikka aega märgata ega abistada ning ei lase tänagi Kellyl lauseid lõpetada. Oleksid on halvad. Kuid peategelase loos joonistuvad välja sünged mustrid, mida filmitegijad, tahtlikult või mitte, ka üsna hästi välja joonistasid. 
 

Häirivana mõjusid filmis graafilised kaadrid sellest, kuis stiliseeritud kriipsujukuks saanud Tõnis pisikest Kellyt peadpidi kuskile tiris. Illustreerimaks küll äsja öeldud sõnu, juhtumeid, millest filmikaadreid pole. Vaatajana mõjusid need kohatuna - paistis välja filmi kallutatud erapooletus (mitte väites, et tegemist poleks n.ö. õigluse poolega). Seesuguse loo jutustamiseks ei ole tarvis kallutatust peategelase loos esilekerkinud süüdlase rõhutamiseks või süütegude dramatiseeringut.

Nagu Miki-Hiirelik dramatiseering jooksu pistvast tegelasest, kes kohalt minnes tolmu üles kraabib ning jalad tuulispasa kombel surra-vurrasse tõmbab. Sellele naivistlikult ja ülepaisutatult rõhumine vaid pisendab peategelase tegelikku kogemust, sest see on reaalne ja kibe ka ilma rõhutamata, et on. Me peaksime mõistma sündmuste tõsidust ka selleta kui seda meie jaoks suurendatakse ja punaseks värvitakse. 

Teisalt näen filmi süžeelises otsuses veel üht vastuolu ja taas ebaõnnestunud otsust. Lugu Kellyst kirjeldasid teda ümbritsenud inimesed, kes kirjeldasid oma esmast naiivsust ja pimedust, hiljem oskamatust ja ebamugavust sekkuda ning tänases päevas kerkinud "Heureka!" momenti, mis kõik varasemad tundumused, kahtlused ja hirmud tõena tõestas. 

Ühest küljest kirjeldabki see vaimse vägivalla keerulist ja komplitseeritud olemust - nähakse aga ei märgata, märgatakse aga ei reageerita. Kerkivad esile kaastundlikud emotsioonid inimese suhtes, keda kahtlustatakse vägivallas - mis siis kui ma solvan teda? Äkki ta saab pahaseks? Mis siis kui see on ebaõiglane? Äkki ma reageerin üle? Risk kedagi solvata näib alati tõsisem kui võimaliku ohvri abistamine. Teisalt aga pisendab peategelase reaalsust - see on tõeline vaid siis kui kuuleme ümbritsevaid või spetsialiste juhtunut kinnitamas. Peategelasele osaks saanud tundumuste tõsiduse väärtusskaala pannakse paika läbi kõrvaltseisjate kirjelduste. 

Tõstes esile minu ja Noa jaoks esile kerkinud temaatika - vaimne vägivald ja sellele reageerimise, mõjus vägivallakogemuste tõsidust eitavana terve filmi ülesehitus: lugu räägivad kõik, peale Kelly. Eksperdid avavad küll sündmusi puudutavaid selgitusi, teemalaiendusi, statistikat ja kõike muud, kuid kui ohvri (loe: peategelase) lugu hakatakse rääkima ausalt-ka-oli-nii-põhjendustest. See vaid kinnistab ohtlikku arusaama, et vaimne vägivald on reaalne, vaid siis, kui kuuleme kümne spetsialisti kinnitust teemal, mis on vaimne vägivald ja millised on tervislikud vanemlikud suhted. 

"Kas arvad, et ta oleks ilma nii mahuka treeninguta ikkagi nii kaugele jõudnud?" uuris Noa ka minu arvamust filmis põgusalt puudutatud teemal. "Minu isa jaoks oli tähtis, et kooliasjad oleksid korrektselt tehtud. Ta soovis, et mul oleks ilus käekiri nagu mu emal. Ühel õhtul kodutööd tehes kustutasin vihikulehelt eksimust kui käsi libastus ja vihikuleht läks kortsu. Isa käskis mul terve vihiku otsast-lõpuni ümber kirjutada. Istusin kella kolmeni öösel laua taga, nutsin ja kirjutasin. Minu tänane käekiri on sellest hoolimata kaugel kirjatehnikast, mille jaoks sel öösel ja mitmetel järgnevatelgi, harjutasin," kirjeldasin ma. 

Sa oled see, kes sa oled. Sinust saab laulja kui tuhandete harjutustundide kõrval on sul selleks talenti. Suusataja siis kui selleks nii vaimseid kui füsioloogilisi soodumusi, teadlane siis kui selleks huvi. See kui heaks, sõltub sellest, mil moel sinu ajuimpulsid ja ajukeemia suudab kohaneda ja õigesse paika paigutada rea sinu kogemustest, oskustest, harjutustest, teadmistest. Näiteks hundiratta viskamine - mõned on seda osanud juba lapsepõlvest kui see kolmandal katsel õnnestus, teised pole tänaseni tehnikat omandanud. 

Ma usun, et Kellyst oleks saanud veelgi parem suusataja kui selle kõrval poleks olnud hämardunud suhet treeneri ja eeskätt isaga. Ta saanuks rohkem nautida, olla laps, tunda rõõmu oma saavutuste üle - avastada ja laiendada oma personaalset identiteeti, mitte seda, kes ta on sportlasena. Ta oli maailma tipus ja kuulub tänagi esiritta, kuid iga treening, mille Kelly läbis vastu tahtmist, läbi vägivallast allasurutud meelestatuse, oli treening, mis võinuks olemata olla. Kasutegur sama suur. Mõelge vaid, et ületate kord inimeste ühe juhtivaima instinkti - surmahirmu. Seda, mitte selleks, et saavutada, osata, tulemusi nautida, võita, vaid ainult selleks, et põgeneda hirmu eest, mida tekitab sulle lähim. Näiteks, oma isa. 

Olen palju lugenud morjendavat vastukaja Kelly ja tema isa puudutavate avalike väljaütlemiste, artiklite ja muu osas, kus kümnel inetul moel leidub ütlejaid, et "mis see tänamatu plika nüüd viriseb, isa tegi ta miljonäriks." Uskuda võib, et kui suuskadele seisma pandud 2-aastane Kelly oleks alustanud treeninguid mõne teise vastava ala professionaalse treeneriga, ripuks Kelly toas sama palju medaleid ja karikaid. Suuskadel seisis tema, spordiala omistas tipptasemel just tema. Mitte tema mänedžer, füsioterapeut, spordiajakirjanik või tema isa, kelle karjäär suuskadel juba mõnda aega tagasi pooleli jäi. "Viimase selle aasta uuringu järgi arvab 38 protsenti elanikest, et perevägivalla ohver on ikkagi ise süüdi, et tema suhtes selliselt käituti," kirjeldas värske uuringu tulemusi Tartu Ülikooli sotsiaalse heaolu lektor Kadri Soo. 

Kokkuvõte: Tunnustan filmitegijaid, kes võtsid vastu pööraselt keeruka ja nüansirohke ülesande tuua noore sportlase, Kelly Sildaru, lugu ekraanile. Tuues välja tema uskumatuid saavutusi ja edu ka rahvusvahelises mõõtes (leian, et eestlased kipuvad tihti unustama, et tegemist pole mitte ainult meie riigi parimaga, vaid maailma parimaga), on see oluline film eeskätt ka spordikogukonnale. Olen tänulik, et lahati olulist teemat tippspordist ja sinna astuvatest noortest ja seda maailma ümbritsevatest reguleerimata süsteemidest. Imetlusväärne, et ekraanile toodi kompleksne lugu süstemaatilisest- ja lähisuhte vägivallast, tippsordi varjupoolest, topeltmoraalidest ja -rollidest. See ei ole kerge ülesanne. 

Dokumentaalina ei ole see paraku mu lemmikute seas ning kõikidest tunnustustest hoolimata, pean tõdema, et mulle ei meeldinud see film, just tehniliselt. Kuid Kelly Sildaru imetabane elukäik selle tõusude ja mõõnadega ja tema südamlik, sitke ja sümpaatne karakter, on põhjus, miks leian, et see film peaks olema iga mõtleva inimese vaatamisnimekirjas. Just selleks, et mõelda. Ja mõista. 

Öeldakse, et hea (dokumentaal)film ei kubise vastustest, vaid olustikest, mis panevad sind küsima ja valjult arutlema. Selles on film "Kelly: kellegi teise unistus" ideaalselt õnnestunud. Ning hoolimata meediakärast ning Kelly peaosalist ümbritsenud foonist, ei olnud see portreefilm Kelly Sildarust, vaid hoopis depersonaalne jutustus sihi kaotanud täiskasvanust noore inimese teel. See oli lugu, nii nagu ütles pealkiri - kellegi teise unistusest. 

¡Muchas gracias por tu tiempo y ayuda, Noa! (Aitäh su aja ja abi eest, Noa! -toim.)