Lähemad inimesed teadsid juba ammu, et Kirsti oskab kaarte lugeda, või õigemini, neid kuulata. "Mäletan juba lapsest saati, vanaema ütles, et sellest ei tohi palju rääkida. Nõuka ajal oli see tegelikult keelatud. Kõik teadsid ennustajaid ja käisid nende juures, aga sellest ei tohtinud rääkida. Ja ma ise ka pelgasin ja tundsin, et ma olingi imelik," mäletab ta.
Tänapäeval on ühiskond selles osas vabamaks muutunud, kuid Kirsti leiab, et suhtumine inimestesse, kes väljendavad tarkust, mis ei ole teaduspõhine, jaotub laias laastus kahte leeri: "Inimesed, kes on targad, mõtlevad ja haritud saavad sellest väga hästi aru". Kirsti kirjeldab, et on suhelnud nii kirikujuhtide kui teadlastega, kes hoolimata erimeelsusest siiski toetavad tema tegemist ning lepivad, et on asju, mida füüsilise maailma vahendite abil mõõta ei saa. Aga siis see teine pool: "On olemas rumalad inimesed, kes näevadki ainult seda pilti, mis nende peas olevate klappide vahel on ette keeratud, nad ei ole üldeüldse valmis midagi muud vastu võtma. Nad on põmmpead ja jäävad alati põmmpeadeks."
"Avatud silmaringiga ja inteligentne inimene ei ole oma tõde raiuv. Ta ei raiu valjuhäälselt ainult seda, et mina olen tark ja kõik on nii nagu mina tean. Paraku on maailmas nii palju asju, mida ei tea, ei saa kontrollida, mõõta, aga ometi see eksisteerib. Kõik ei ole nii must-valge nagu esmapilgul tundub," sõna Kirsti taskuhäälingus "Miks me oleme idioodid?". Kummalisel kombel kipuvad kõige suuremad skeptikud olema kõige pikemaajalised kliendid.
Kirstil on aga oma töös kindlad põhimõtted. Näiteks ei pane ta kaarte alla 18-aastastele inimestele ning raskelt haiged kliendid suunab spetsialistide juurde. Tihti aitab ta leida näiteks depressiooni algpõhjust ning suunab selle infoga inimese psühholoogi vastuvõtule, enne kui mingit sorti tervenemisest üldse juttugi saab olla. "Kui sa lähed psühhiaatri juurde, siis sulle pannakse peale antidepressandid. Sellest ei ole abi kui sa ei lahenda ära probleemi, mis on selle põhjustanud. Sa võid ju neid tablette süüa, aga tuled sellest maha ja kukud samasse auku tagasi kui sa ei ole lahendanud oma probleeme. Ma olen alati soovitanud inimestele, mine otsi abi, leia hea psühholoog," kirjeldab ta oma tihedat koostööd vaimse tervise spetsialistidega.
Kirsti ei ole skeptitsismile ja tema tegevuse alavääristamisele sugugi võõras. See aga ei tähenda, et tunneks end kuuluvat samasse leeri "isehakanud" coachide või gurudega, kes meie ühiskonnas üha järjepidevamalt esile kerkivad. "Julget pealehakkamist on seal kõvasti, aga seal kipub olema üks asi: kui võtta kõik need kursused kust tulevad igasugused coachid, siis sa ei saa olla mingi guru ega coach kui sa oled läinud sinna oma probleemidega," selgitab Kirsti.
"Tegelikult lähevad ju inimesed sinna õppima, sest nendel on probleem. Nad lähevad oma traumat lahendama. Oled olnud näiteks vägivaldses suhtes, lähed abi otsima. Läbid koolituse ja siis oled kohe suur teiste aitaja? Tegelikult ei ole, sest seda normaalset elu ei ole sa ju elanud," arvab naine.
"Sa ei saa aidata ühtegi inimest oma ühe kogemuse põhjal, sest kogemused on inimestel erinevad. Inimestel on igasugused lastetoad, erinevad kasvatused. Väga paljude kihtidega teemad. Kõiki neid kihte peab tundma," kirjeldab ta enda arusaama.
"Kui sa oled lihtsalt ise mehe käest peksa saanud ja mõistnud, et ahah, pakin nüüd oma asjad kokku ja tulen ära. Ja hakkad kõigile ütlema, et nii paki asjad kokku kui ta sulle koguaeg šampanjat ei osta. See mees ei ole mingi mees. Mees on see, kes ostab šampanjat. Paraku, need mehed, kes ostavad šampanjat kipuvad kõige rohkem olema need, kes ütlevad sulle, mida sa selle šampanja eest teed ja mida ei tee," väidab ta.
"Mind ajab väga naerma see life-coachindus," tunnistab Kirsti, kes juhtus kuulama intervjuud õnnekoolitajaga, kelle elukaaslane just äsja saates "Uus algus Ants Roostlasega" abi otsimas käis. "Mul tekkis küsimus, et miks ta siis ei ravinud sügavat depressiooni samade õpetustega?" mõtiskles ta. Kirsti meenutas õnnekoolitaja kirjeldust sellele, kuidas depressioonis inimene end aidata saaks ning soovitas kodu täita pisikeste kollaste märkmepaberitega, millel positiivsed meeldetuletused.
"Depressioonis inimene ei tõuse isegi voodist püsti. Tal puudub igasugune isu, ta ei loe isegi neid silte. See on sügav, raske haigus. Ma ju näen oma vastuvõttudel neid depressioonis inimesi, kes on nii hallid juba, või vastupidi rõõmus mask ees. Panna kollased kleepsukad seina peale - hoia jumal selliste coachide eest, sealt midagi head ei tule," jäi ta delikaatses teemas otsekoheseks, kuid lisas, et suurim vastutus on ikkagi neil, kes seda juttu kuulevad - kas võtta seda tõsiselt või mitte.
"Ma ei taha kellegi töö kohta midagi halvasti öelda, aga lihtsalt, paraku, sellega kedagi ei ravi," tõdes Kirsti.
Kuula kindlasti taskuhäälingut "Miks me oleme idioodid?" kus külaliseks Kirsti Timmer - muuhulgas saad teada, kuidas enda abistamisega pihta hakata, millised on Eesti inimeste mured, milline elementaarne kasvatus ja teadmine on puudu meie haridussüsteemist ning, kuidas on abi saanud nii raskelt depressioonis kui lastetuse käes vaevlevad inimesed!
