Kultuurikatlast on saanud kohaliku popmuusika põhiplejaadi eelistatuim kontserdipaik. Aasta sees on seal esinenud nii NOËP, Ewert and The Two Dragons kui nublu ning nüüd ka värske naisartisti Kuld Plaadi omanik Lenna, kes 3. märtsil seal oma detsembris ilmunud kauamängivat esitles.
Aasta naisartisti lavale oodates sumiseb ruum tavalises kontserdi eelses energias, kuni Lenna üsna märkamatult ilmub. Esimestes lugudes upub vokaal kitarrihelidesse, kuid probleem laheneb peatselt ning kõlada saavad täisväärtuslikult kõik uue plaadi 10 rada.
Menüüs on ka palju vana head nagu Epliku-ajastu “Jüriöö” ja “Rapunzel” ning 2016. aasta “Õnnega koos”. Mihkel Raua kirjutatud “Seal, kus jäljed kaovad maast” ajal rändavad ruumi lilla udu ja pehmed helilained ning mõtlen, et Lennat oleks põnev täitsa üksi, end ise laval saatmas näha.
Kontserdi ülesehitus on üsna traditsiooniline - lugude vahele räägib sümpaatne artist kuulajatele, kuidas üks või teine pala sündinud on. Näiteks avab Lenna tütardest kirjutatud “Siirad silmad” loomist, kuid päris lähedale ta publikut ei lase ning teatud laulud sissejuhatust ei saa. Suure kontserdi kontekstis on see muidugi fair enough, kuid seda enam tekib soov sama artisti personaalsema kontserdi kontekstis näha.
Õhtu võib justkui jagada kahte osasse, millest esimese ja pisut tuhmima lõpetab Reigo Ahvena monoloog/stand-up, mille tuumikmõte paistis seisnevat inimeste tänamises selle eest, et nad olid valinud Eesti muusika (oli ju teadagi ka valimisõhtu), kuid nagu mees isegi ütles: “tänane päev on olnud pikk ja väsitav ja minu kõne ei teinud seda kergemaks.”
Teine pool tuksub elevamalt. Spektaakliga ühineb Lenna viimase plaadi kaasautor Raul Ojamaa, kellest on Sander Möldri kõrval saanud üks eelistatumaid ja põnevamaid kohalikke produtsente. Härra toob oma kumava kitarrikõlaga kooslusesse värskeid helikihte ja disko raamis tiksuv “Täna öösel” kulmineerub Ojamaa ja bändi regu-kitarristi Pent Järve oivalise instrumentaalduetiga.
Lisaks eelmainitud külalisele teeb “Keeruta” loos oma cameo ka nublu isiklikult. Taolise üllatuse lõhna oli õhus pisut ka tunda ning on tore, et see realiseerus. Kui kogu kontsert oleks sammunud samas tempos, mis esimeses pooles, oleks sellest seigast võinud saada õhtu hetk, kuid õnneks nii siiski ei läinud ja lõpubossiks jäetud “Kolm korda” paneb lukku õhtu peategelase parima peavoolu naisartisti staatuse. Lennal on laval lõbus ja ta kõlab ka peale pooleteist-tunnist laivi koos bändiga suurepäraselt - kitarrikihid vulisevad kokku üheks hoovuseks ning Lenna kindel vokaal saab selle peal helkida.
