Otsuse ära kolida võtsid Kristina ja tema elukaaslane Siim otsa eriolukorrast tingitud suhtlusest korterite haldajatega, kes ei soovinud enda üürnike palvetele vastu tulla. Kristina kirjeldas, et enamikel tema tutvusringkonnas olevatest inimestest õnnestus üürileandjaga kokkuleppele jõuda, et eriolukorrast tulenevate raskuste valguses üürihinda alandada. Tema üürileandja keeldus pakkumisest, soovitades rahaliste raskuste teemal pöörduda linnaosavalitsusse.
Haavale hõõrus soola teade, et otsustati siiski elanikele vastu tulla ning sel aastal üürihinda ei tõsteta. See jättis Kristina tõelisse hämmingusse.
Noor naine kirjeldas, et elamiskulud on koos üüriga senises korteris 800 eurot, mis on tema meelest täiesti ulmeline. Elukaaslane Siim oli sunnitud loobuma enda töökohast Soomes, mis tähendab, et pere sissetulekud olid ootamatult palju väiksemad kui arvestatud. Korterist kohest välja kolimist takistab aga lepinguklausel, mille kohaselt peab välja kolimisest kaks kuud ette teatama, või tasuma suurt leppetrahvi. Nüüd on noor pere uue kodu otsingutel.
Enda kogemusest rääkides kerkis ka noore naise jälgijaskonnast mitmeid rahulolematuid üürnike, kes Kristina juttu kinnitasid ning ka teisi probleeme välja tõid. Suurimaks miinuseks olevat just see, et kuna majad on ehitatud üürikorteritena, pole ehituskvaliteet just kiita ning justkui paberist seinad võimaldavad kuulda isegi paar paar korrust allpool olevate inimeste toimetusi.
Kristina väljendas oma nördimust, et püüdis eriolukorra kehtestamisest alates toetada kohalikke firmasid ja ärisid, tellides kodulähedastest kohtadest toitu, ostes ja tellides kõike vajalikku. Seda just mõttega, et inimestel jääksid töökohad alles. Nüüd aga kui ka tema vajaks mõistvat suhtumist pole vastutulelikkust kuskilt leida.
Vaata ka: