Kristina Pärtelpoeg on koos elukaaslase ja kõhubeebiga leidnud kodu Põhja-Tallinnas. Moodsa uusarengu värskes, ilusas kodus. Nii nagu perekondagi, ei pidavat ka naabreid saama valida. Iga kolimine on kui loterii. Tõenäosus Jakcpot võita on väiksem kui eesli jalahoobist hukka saada.
Kristinal õnnestus leida selline naaber, kes tema kannatuse viimase piirini on viinud. Neiu pöördus oma jälgijate poole sotsiaalmeedias, et kurta ning küsida nõu. Neiu kirjeldas, et on peaaegu nutu äärel ja nii väsinud, sest naaber ärkab mitu nädalat järjest igal hommikul kell 6.20 ning põntsutab mööda korterit edasi-tagasi. Kristina korterisse kostuvat hommikused sammud kui marss hommikusel rivistusel.
Kristina kirjeldas, et ei julge naabriga probleemist rääkima minna, sest kardab väsimuse tõttu tema peale ägestuda: "Tegelikult olen ma hästi viisakas inimene."
"Päeval tehke mida tahate, hüpake pommi või mida iganes, aga hommikul kell 6.20, kõnnib äkki kerge sammuga!?" pahvatab Kristina.
"Kui ta on mõistlik ja ütleb, et jaa, sorry, ma ei pannud üldse tähele ja vastab normaalselt, siis on kõik hästi, aga kui ta ütleb, et tõmba n***i siit, trambin niipalju kui tahan ja teen, mis tahan, siis ma olen ju mingi full rachet ja tõmban lõuga talle," naerab Kristina ahastuseokas hinges.
Kristina ja ta elukaaslane Siim arutasid probleemi omavahel ning jõudsid järeldusele, et ehk oleks hea mõte kinkida naabritele hoopis sussid, et hommikused sammud ikka pehmed ja kohevad oleks. Nõnda saaks alumine perekond rahulikult veidi kauem põõnutada ja ülemisele korrusele saadetud sajatused olemata.
Kristina küsib oma jälgijatelt nõu: kas susside kinkimine oleks hea mõte või on sellisele olukorrale hoopis nutikam lahendus?
Ja hea naaber, kui sa loed, isegi kui sinu all ei ela Kristina Pärtelpoeg, mõtle milline vägi on su hommikustel sammudel ja ole naabri vastu hell! Või üldsegi, leviteeri!
