Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad aasta helikunstniku kategooria nominendid Kaspar Brandt, Kaur Kenk ja Marko Erlach räägivad enda töö põhimõtetest.
Heli mõjub ja mõjutab. Muusika võib kõla osas ja muusikult publikuni jõudmise liinil olla küllaltki tundlik, eriti olenevalt esituse asukohast ja ruumi akustikast. Ühe kontserdi õnnestumisel lasub suur vastutus kvaliteetsel helindamisel, mille eest hoolitseb helikunstnik. Helimees on oluline ent pea nähtamatu lüli.
Publiku pilk on üldjuhul peamiselt laval oleval artistil, kõrvad ja meeled vastu võtmas muusikat. Selleks aga, et esitatav muusika üldse - ja hea kõlaga - publikuni jõuaks, on helikunstnik taganud vastavad võimalused ja loonud tingimused. Ehk et teinud juba ära suure töö, mis jätkub jooksvalt, veel, kontserdil.
Parim koht, kust kontserti heliliselt nautida, on ju teadupärast helipuldi vahetu ümbrus. Kuidas aga garanteerida ühtlase kvaliteediga heliline elamus kogu saali ulatuses, mis tooks muusiku loomingu parimal kujul publikuni? Millised on helikunstnike Kaspar Brandti, Marko Erlachi ja Kaur Kenki töö põhimõtted ja keerukamad õppetunnid? Sellest räägivad Aasta helikunstniku nominendid ise.
Kaspar Brandt on erinevate projektide hulgas helindanud I Wear* Experimendi kontserte Eestis ja Singapuris; Intsikurmu Festivali pealava; Kõigi Eesti kontserti Tallinna lauluväljakul; Laulu- ja tantsupeo raames toimunud Rahvamuusikapidu Tallinna Vabaduse väljakul ning Ewert and The Two Dragons “Hands Around the Moon” Euroopa tuuri.
Kaspari Brandti jaoks on oluline oma töö parimal võimalikul viisil ära teha: “Olen sageli küsinud bändidelt, kellega koostööd teen: “Kas tead, mis vahe on, kas saalis on 2, 200 või 2000 inimest?” Olen ka alati vastanud: “Tegelikult vahet pole. Alati tuleb oma osa ära teha nii hästi, kui antud ajahetkel võimalik on,” kirjeldab ta oma põhimõtet.
Kaur Kenk on töötanud Trad. Attackiga, helindades bändi pea kolmekümmet kontserti kümnes erinevas riigis, sh Austraalias, Malaisias, Taiwanis ja Siberis; helindanud Jazzkaare ja Jazziliidu programmi kontserte Vaba Laval, Fotografiskas, Niguliste kirikus ja mujal ning vastutanud EAS Gala eetri ja saaliheli eest lisaks Trad.Attackile ka Anna Kaneelina esinemise ajal.
Kaur Kenk lähtub oma töös balansist põhimõttekindluse ja avatud meele vahel: “Ühelt poolt mulle meeldib, kui kõik detailid on paigas ja nendest peetakse kinni, teiselt poolt mulle hullult meeldib katsetada ja proovida uusi asju. Läbi aja olen kaasa võtnud kaks enda jaoks olulist mõtet. Teen ära kodutöö - tean, mis mind ees ootab, valmistan ette tööks vajalikud asjad ja mõtlen valmis plaani. Tutvun sündmuse vajadustega või artisti muusikaga. Olen orienteeritud lahendustele, võtan lahenduse leidmist väljakutsena,” avab Kenk enda suhtumist töösse.
Marko Erlach on teinud pikalt koostööd Ewert and The Two Dragonsiga, helindades nende Intsikurmu festivali pealava kontserti ja bändi möödunud aasta tuuri - nii Kultuurikatlas kui ka Riias Palladiumis; vastutanud Roy Ayersi Fotografiskas toimunud kontserdi ning Erki Pärnoja Alexela Kontserdimajas aset leidnud "Delfi 20" kontserdi heli eest; lisaks, teinud ka palju koostööd Jazzkaarega - Judith Hilli ja kohalike artistide pealava (Ukareda, Tafenau, Mick Pedaja, Lenna jpt) kontserte helindades.
Marko Erlach soosib oma töös kontserte, mis pakuvad ka muusikalist elamust: “Minu üheks põhimõtteks on teha keikasid vähe, aga hästi. Kontsertidelt, mille helimees ma olen, ootan lisaks töötasule alati ka muusikalist elamust. Eelistan helimehena sattuda tegema kontserte, mida esitatakse suuremalt jaolt päris pillidel ja püüdlen selle poole, et kontsert ka kõlaks nagu päris pillidel esitatud kontsert, millel on tajutav kõikide instrumentide naturaalne kõla ja ka dünaamika. Väldin liigset nivoode ühtlustamist kompressoritega ja muusika kokku pakkimist klotsiks,” jagab Erlach oma eelistusi ja töövõtteid.
Kirjeldage palun mõnda projekti, mis osutus keskmisest keerulisemaks ja/või raskemaks? Kuidas lahendasite?
Kaspar Brandt: “Viimased 20 aastat kontserte tehes on ikka sattunud ette olukordi, mis kujunevad kokkulepitust keerulisemaks ja on "miilide kaugusel” esialgsetest ootustest. Lahendus algab reeglina lihtsalt - esimese sammuna keskenduda lahenduse leidmisele, mitte probleemile või veelgi enam süüdlase väljaselgitamisele. Kolleegide ja koostööpartneritega saab alati läbi rääkida ning tihti selgub, et siiski on võimalik leida olukorras parim või vähemalt piisav lahendus”.
Kaur Kenk: “Tuuritades maailmas, on tulnud ette olukordi, kus esialgu tekib tunne, kas üldse on võimalik kontsert ära teha, sest osa tehnikast on katki, puudu või mittesobilik. Kõik olukorrad on lahenenud - tuleb ise jääda rahulikuks, viisakaks ja koostööaltiks, siis leitakse sinu probleemidele lahendused”.
Marko Erlach: “Unenägudes on sageli olukorrad, kus publik on juba saalis ja kontsert peaks juba algama, aga pean üksinda jooksma lava ja puldi vahet, laval on kõik veel ühendamata, pult on ette valmistamata. Reaalses elus sellised asju õnneks ei juhtu”.
Mida kindlasti ei ole vaja publikul saalis kuulda? Kuidas seda saavutada?
Kaspar Brandt: “Publiku kõrvadele ei ole mõeldud ruumiakustilised, tehnilised pisiasjad ning helid, mille välitimine võtab vahel rohkem energiat kui seda on. Kõik laused stiilis: "Pane … monitori juurde!” võiks ka publikul kuulmata jääda”.
Kaur Kenk: “Publikul ei ole vaja kuulda saalis ropendavat helitehnikut. Närvi minemise asemel tuleb olukorda kontrollida ja tekkinud situatsioonid lahendada, nii et publik sellest osa ei saa”.
Marko Erlach: “Minu kogemus on õpetanud, et tulemuse saavutamiseks ei ole vaja teha puldis olevate võimalustega mitte võimalikult palju, vaid hoopis nii vähe kui vaja. Seda kinnitab tähelepanek - kui head kõla mõni helimees suudab saavutada, kui ta digipuldi tagant analoogpuldi taha satub, ja temalt on ära võetud liiglihtsad võimalused oma miks üle tuunida.
Selles mõttes on hea PA + analoogpult kõige kindlama peale minek naturaalse ja klaari helipildi saavutamiseks. Kuulata meeldib ka kõige rohkem 70ndatel kuni 90ndatel salvestatud rocki, kuna siis oli salvestuskvaliteet juba nauditavalt hea, aga ei kasutatud nii laialdaselt digitaalseid vahendeid instrumentide ühtlustamiseks ja miksi kokku pakkimiseks.
Klassikalises muusikaloomingus on vaiksema ja valjema kõla kasutamine oluline väljenduse võte, mis annab muusikalise pildi maalimisel olulise dimensiooni. Rock- ja popmuusika puhul kohtab dünaamikaga väljendumist ennegi vähe, ja kui iga pill veel omaette ka tehislike vahenditega ära kägistada, siis ongi tulemus enamasti selline, mille kuulamine oma igavuse tõttu mingit emotsiooni ei paku”.
Kolm olulist faktorit, mis moodustavad "hea kontserdiheli" ja mida kontserdikülastaja kipub ehk iseenesest mõistetavalt võtma?
Kaspar Brandt: “Esimene - hea heli kõige olulisim mõjutaja on bänd laval! Kui algmaterjal on kesine, siis ei pruugi ka “sound” olla suurem asi. Seda vahel publik ei taju. Teine - hea heli samuti oluline punkt on publik! Kui külastajad elavad emotsionaalselt kontserdile kaasa, paneb see bändi paremini esinema ning tehnilise meeskonna rohkem pingutama parema kontserti nimel. Kolmas - professionaalne tehnika hõlbustab oluliselt kvaliteetse “soundi” saamist. Kvaliteetse tehnika rent on kulukas. Kontserdikülastaja vahel ei taju, et soodsam piletihind tähendab ka kokkuhoidu tehnikalt”.
Kaur Kenk: “Hea kontserdiheli kolm faktorit on: 1. hea bänd laval (60% heast helist), 2. kvaliteetne helitehnika, mis on professionaalselt ja vastavalt kontserdikoha vajadustele paigaldatud (20%), 3. hea helimees puldis, kes oskab artisti helikeelt õigesti vahendada ja publikuni viia (20%)”.
Marko Erlach: “Helimehe kvaliteedi näitaja ei ole see, et ta suudab iga mikrofoniga saavutada enne vilesse minekut võimalikult valju nivoo, lõigates kõikvõimalikelt sagedustelt EQ-ga, või see, et ta suudab kõik trummilöögid täpselt ühesuguseks voolida. Pettumus on, kui bänd kõlab lives halvemini kui plaadil. Niikuinii on plaadil muusika enamasti väga ära nuditud ja ühtlustatud. Kahju on, kui mõni bänd mis on lives väga hea ja uuelt plaadilt ootad ka midagi põnevat, on plaadi pealt nii ära kohitsetud, et igasugune edge on kadunud.
Plaati kuulates jääb pigem mulje, nagu sooritataks koolieksamit, värin hinges, et kõik ikka õigesti läheks. Live helimeeste ainulaadne võimalus on viibida muusikutega keskkonnas, kus nad on sõiduvees, kuna suhestuvad publikuga. Lasta kogu hea asi paisu tagant välja ja kutsuda kuulajas esile kananahka ja eufooriat”.
Aasta helikunstniku kategooria laureaat selgub Eesti Muusikaettevõtluse Auhhinad galaõhtul 25. augustil, restoranis Merineitsi. Galat korraldab Eesti Fonogrammitootjate Ühing, korraldamist toetavad Tallinna Ettevõtlusamet, Eesti Esitajate Liit ja Piletilevi. Galaõhtut juhib Mihkel Raud, esinejatena asutvad üles säravad artistid Carine Jessica ning Merilin Mälk.
