Teletoimetaja, filmitegija ja kunagine raadiohääl Kaidi Klein meenutas muigega, et tema lapsepõlvesuved möödusid maal. „Ma saan aru, et kui ma täna ütlen, kus maal see minu maa on, siis see ei ole enam üldse maa – see on Viimsis,“ rääkis Kaidi.
„Aga siis, kui mina seal üles kasvasin, siis meil ühel pool maja oli ja teisel pool maja oli mets. Aga nüüd seal, kus oli mets, on seal hästi palju maju.“
Tol ajal oli Viimsi täitsa maakoht – Kaidi meenutas mullu Retro FM Hommikus, et neil oli seal laut, kus olid lehm, lambad, sead ja kanad ning tuli teha kõiksugu maatöid, iseäranis heinatöid – hommikust õhtuni. Märks uuris, kas heina tehes lakas midagi juhtus ka? Kaidi vastas naerdes, et ta oli sel ajal veel nii noor, et midagi seal küll ei juhtunud. „Aga me magasime küll lakas. Nii mõnus oli seal heinakuhjade vahel magada – siis ma mõtlesin küll, et aevastan palju ma aevastan, aga ööd ma ikka magasin lakas,“ rääkis Kaidi, kuidas ta läbi õietolmuallergiat trotsides lakas magamist nautis.
Just õietolmuallergia tegi Kaidi heinategemistele lõpu. See oli tema sõnul ühest küljest jube halb, sest halb oli olla ja hingata, kuid: „Teisest küljest mul vedas, sest ma ei saanud enam heina teha,“ muheles Kaidi.
„Ema läks hommikul tööle ja ütles, et kui õhtul tulen, siis olgu see peenar rohitud,“ meenutas Kaidi, kes selle peale asus nuputama, kuidas ta saaks selle töö enda jaoks mõnusaks muuta. „Mul oli peas täiesti oma maailm – mulle tohutult meeldis muusika, ma lindistasin kassettmagnetofoniga saatest „Soovid, soovid, soovid“ laule. Siis ma kujutasin ette, kuidas ma olen laulja bändis. Ja siis ma muudkui rohisin peenraid ja ma kogu aeg unistasin – mul nagu film jooksis kogu aeg silme ees, kuidas ma olen bändis ja mis kõik siis toimub. Ja kuidagi siis läks see peenarde rohimine ka kiiremini.“
Aga tasu tehtud töö eest? Kaidi meenutas, et vanaisa oli lahke mees ja jagas raha isegi tunnistusel saadud viite eest. Eredaimalt on tal aga meeles, kuidas vanaisa Nils Holgerssoni raamatu läbi lugemise eest talle 5 rubla anda lubas. „Aga mulle ikkagi tundus see raamat nii igav, et ma ei suutnud seda läbi lugeda,“ sedastas Kaidi. Lihtsam oli viitele õppimist jätkata.
