LAULUSÕNAD: Ultima Thule "Liivimaa pastoraal"

Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe,

kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe –

see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,

sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal.

Ma teen tasapisi tööd

ning mu lemmiklaul on pastoraal.

Silku ja vett sõime salamahti heinateol

ja Väägvere koor – see käis vankritega laulupeol.

Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe,

kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe –

see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,

sest see ka mõni pahe, jah, see ka mõni pahe.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal,

ma teen tasapisi tööd

ning mu lemmiklaul on pastoraal.

Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,

oo, mõisa köis las lohiseb.

Olen varavana nolk, kõik on üldjoontes sama,

kuid ma ei aja jama, jah, ma ei aja jama,

see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,

sest mul on ükstakama, jah, mul on ükstakama.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal,

ma teen tasapisi tööd

ning mu lemmiklaul on pastoraal.

Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe

ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe.

See mõni mõis, las ta lohiseb see köis,

sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.

Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,

oo, mõisa köis las lohiseb.