Üldiselt peetakse halvaks tooniks kõrvutada erinevate artistide varasemaid projekte praegustega. Leslie Da Bass'i (Leslie Laasner) puhul on varasematest projektidest kaasa tulnud äratuntav käekiri aga hoopis kvaliteedigarantiiks. Sel on ju põhjus, miks tema produtseeritud ja kirjutatud palad edetabelite tippudesse puurivad ja kuulajaid ajuussiga ("kinni jäänud laulu sündroomiga" -toim) nakatavad. Lesliel on lisaks musikaalsetele annetele talenti ka karakterite äratundmises, sest juba mitmendat korda on ta koostööpartneri valikul kümnesse tabanud.
Leslie Laasner ehk Leslie Da Bass / Madis Sinivee
Hanna Martinson on ilmselt üks vähestest Eesti naisartistidest, kes seesuguse loomuliku šarmi ja karakteriga Leslie loodud omanäolise helimaastiku välja kannab. Ilmselt on Leslie loodu muusikas väga sarnane Hanna loodud avaliku kuvandiga, mis lähedalseisvate inimeste kinnitusel on igati autentne ja kaksiklikult sarnane tema tõelisele sisule. Või vähemalt suurele osale sellest.
Hanna Martinson
Projekt LeHANNA on igati Hanna Martinsoni nägu, aga seda ilmselt seetõttu, et Leslie DaBass on oma loomingus ka natuke Hanna Martinsoni nägu ja vastupidi. Lesliele on omapärane luua jutustavaid lugusid, mis puurivad argiselt äratuntavaid teemasid, kastetuna naivistliku ja robustselt otsekohese päristeadvuse kleepuvasse glasuuri. Ebatavaline, lingvistilisele ilule toetuv sõnavalik lüürikas mõjub argi-poeetiliselt, tõstab äratundmisrõõmu ja seob jutuvestja karakteri helikeelega.
Lugu "Segane peast" on pöörane pauk energiat, kus kevadise lembehoo rüppe langenud tiiger-miisu mööda elu ringi eksleb, kuid "Gucci koti parki" unustamise asemel jõudis LeHANNA hoopis õigel hetkel sõbrannadega kohvitama või igakuisesse teraapiatundi.
LeHANNA eksisteerib maailmas, kus mehed ei ole si-si-si-sitapead ja issiprobleemid on saanud juba mõned aastad tagasi lahendatud. HU? (Hannaliisa Uusma, Bert Prikenfeld, Leslie Laasner, Rauno Paukson, Sigrid Musto) jäi kinni depressiivsesse Eesti väikelinna, kuid LeHANNA põrutas pärast väikelinna gümnaasiumi lõpetamist näpud püsti pealinna ülikooli.
LeHANNA / Johann Kööp
Väga värskendav on, et armuvalust saab kuulda, laulda ja üle saada ka rajult juustega lehvitades ja peaga ringe tehes, selle asemel, et vihmase klaasiga bussiaknast välja vaadata ja end kurba muusikavideosse kujutleda. Ja ärme üldse hakka rääkimagi ahastuses küünlavalgel vanni ronimisest.. Kaunis pärispilk stereotüübivabasse maailma, kus naised võivad südant valutada ka ilma end alandamata, või suutmatuna rüütlita valgel hobusel jätkata.
Ürgne, kuidagi matšolik ja koopamehelik bass-trummi võnge pulseerib nagu loo peaosalise pulss peast segaseks ajanud Nicolas Cage'i kombel 60-sekundiga kadunud boyfriendi pärast. Loo peaosaline trimpab diivanil päikselaigus istudes, karvastes sussides, hommikumantlis ja rätikukrunnis šampust, kaelas pärlikee (ehtne - ise ostis!). Silmarõõmu vanaema kasvuhoonest kabrioletiga läbisõitmise asemel vaatab ta nukralt oma telefoni ja ohkab: Clarendon, beibi, Moët Chandon, beibi. Toonil: oh, millest kõigest sa küll ilma jääd.
LeHANNA / Johann Kööp
Äreva helikeelega pala lõikab pooleks unistav ja soolakaramelline (magus ja soolane) refrään, kus kuuleme Leslie kristallpuhast miksi vokaalide, hingetõmmete, kihitatud emotsioonikilgete, fraaside ja vaevumärgatavate taustdetailidega. Hanna Martinson pehmendab tämbrit, jäädes teksti ette kandmisel endiselt ilmekaks, kasutades sõnade ja vokaali koosmõju tüdinud ja meeleheitliku tooni edasi andmiseks. Seda kuulates on tunne justkui tahaks jalgu trampida: "Kammoon mees, ole normaalne nüüd!"
Hanna Martinson ehk LeHanna / Foto: Press
Kogu pala oma pöörases rütmis on kui ühe seebiooperi haripunkti pealtkuulamine. Just kuulamine, sest tihti kerkib temperamentsete osatäitjate vahel tuline diskussioon, või lahkheli. Eesti dublant peab peale lugedes mõlema osapoole kirgliku dialoogi ette lugema ja nii mees kui naisosatäitja häält imiteerima, samal ajal kui fraasid vähehaaval üheks sulavad.
Hanna peab küll kandma vaid ühe inimese jutustavat rolli, kuid hääli, tundeid ja mõtteid on selles loos kõvasti rohkem. Polegi päris kindel, kuidas on õnnestunud laulda (klassikalises mõttes), räpile iseloomulike tunnustega ning rõhutada sõnu tämbri ja häälikupikkusega, nende tunnet ja sõnumit silmas pidades.
LeHANNA / Johann Kööp
Hanna Martinson oleks ilmselt iga lapse unistus hommikuste multikate pealelugejaks, sest karakterit ja kõlavärve oma hääles suudab ta nähtavasti muuta murdosa sekundiga. Oleks Hanna olnud tegev juba 00ndate algusaastail, oleks nii mõnigi laps saanud päästetud frustreerivates hommikustest "Digimoni"-kogemustest. "Segane peast" on omanäoline ja kaasahaarav pala, millesarnast on praegu tegutsevate kollektiivide seast Eestis raske leida. Julge ja kompromisstu, rajult inimlik, samas tömbilt, primitiivselt maskuliinne ja kirkalt ja flirtivalt feminiinne. Positiivne, mänglev ja lõbus!
Leslie ja Hanna on ideaalsed kuriteopartnerid. Keeruline on kujutada teist lauljannat Hanna kingi täitma. Just tema suudab pakkuda piisavalt vahelduvat, mänglevat ja nüansirohket vokaali, mis oleks jutustav, samas tehniliselt tugev ja suudaks sammu pidada Leslie krõbe-selgete detailidega, kus igal kajal, hingetõmbel ja noodil on väga kindel eesmärk. Üleüldiselt on kõik väga chill ning üleliia põdeda ei maksa!
Elagu paralleeluniversum, kus mehed ei ole si-si-si-sitapead!
Kuula, vaata lugu artikli päisest!