ArvustusLenna „Hoides sind“: üksinduse imeline selts hingelaulu kaikuvas kajas

Kuula ülal arvustuse audioversiooni!

Projektid, mille autoriks on keegi teine kui see, kes palale hääle andnud, jäävad tihti pettumusvalmistavalt steriilseks ja kaugeks. Nauditavad, kuid lubades meid lähemale vaid legendile selle esitajast. Lood, millele laulukirjutaja sõnad on seadnud, mõeldes artistile ning teda sel hetkel ümbritsevale meediaväljale, jäävad tihti liialt ebapersonaalseks ja annavad aimu, et laulja mängib laulus tegelast, kellega ta igal ööl samal padjal ei uinu. Jutustades lugusid inimesest, keda tunneb publik, kuid vähem temast, kellega kohtub salapäevik või südamesõbrad. 

Lenna Kuurmaa ja Iiris Vesiku projekt tõestab kindlameelselt vastupidist ja on vaimustavaks erandiks. Koostööst sündinu annab aimdust sügavast üksteisemõistmisest, mis on olnud laulukirjutaja, sõnaseadja ja lugudele hääle andnud muusiku vahel. Sõnad on kerkinud Iirise sulest, kuid ühtivad Lenna olemusega kui sookure metsa äärde lendu lastud kaige selle kajaga. Loometöös on nad olnud üksteise pikendusteks ning teine jätkanud sealt, kuhu esimene pannud koma. 

Album „Hoides sind“ avab turvalise paiga lauljanna hinges, kuhu kuulaja võib kassipoja kombel sooja otsides nurruma minna. Samal ajal on see ka kui peeglitega tuba, kus võib igaüks meist soovi korral enesega esimesele kohtumisele minna. Sellisele, kus igapäeva pudi-padist ei kõnele, vaid kuulad hoolega jutustusi sellest, kelleks oled saanud ning millised saatjad sind enim painutanud või vabastanud on. 

Lühialbumi „Hoides sind“ tugev, intiimne ja personaalne foon kõneleb väärtustest, mis kehtivad kuratlikult ühtmoodi nii linnadžunglites kui kodumaistes segametsades. Neil on nõiduslik vägi võtta ja anda, kuid ülekõige – panna kajama emotsioonid, mis võnguvad seal seikleva inimese sees. Iiris elab sagivas Londonis, Lenna Setomaa kaikuvate metsade vahel, kuid vastanduvatest keskkondadest hoolimata tõestab sündinud ühisloome taaskord, et meid ümbritsevad eriilmelised maailmad võivad olla võimsaks kõlakastiks meie tunnetele, muutes kõik ümbritseva meie enda hinge nägu. Eriilmelised, kuid mis oma tuhandes tahus ühel hetkel siiski kattuvad. 

Kolme looga EP „Hoides sind“ on kauniks jätkuks Lenna igimuutuva diskograafia jadas. Mulle on alati vaimustust pakkunud Lenna kui artisti oskus juhatada oma muusikalist teekonda kõrvuti sellega, kes on ta ise, häbenemata muutusi, mille toovad kaasa aeg või elutee. Valides lugude sisuks lüürilised, sügavmõttelised, tähenduse ja tundega sõnad. Samal ajal hoides lõkkel omapärast kõlatunnetust, mis on mitmed viimased projektid muutnud unelevaks, pehmeks ja müstiliseks. Sealjuures hülgamata ka tema tämbrit ideaalselt toetavat kitarri või kahisevat, sositavat taustafooni, mis selle albumi puhul eriliselt võimsat rolli mängib. 

Üle kõige on Lenna varasemateski lugudes läbi kumanud just tema soov äratada minevikumälestuste asemel oleviku tundeid ja puudutada paiku hingesoppides, mis argisagimises helluseta tolmuvad. Ka minevikust või mis-võinuks-ollatest lauldes, on teemades alati imeline leppimine, mõistmine ja olevikus viibimine. „Hoides sind“ on tänulik, et kuulaja on üheks ajaviivuks leidnud võimaluse ühtida, liituda, kõrvuti radadel kõndida.

Sarnane võnge on olnud ka Iiris Vesiku projektides, kelle avaldatud lood pöörlevad tihti inimliku kogemuse vaimustava valu ja rõõmu ümber, andes haaravas helikeeles alati vabaduse või lünga kuulaja kasutusse, kes võiks end muretult sellesse kohandada. Seda kõike meisterliku, värske ja uuendusmeelse helikõla saatel, mille koosluses sõnadega reedab ta enese kohta palju, kuid vaid neile, kes seda keelt lugeda oskavad. Mõlemad artistid võtavad omaks iseolemise rõõmu ning argipoeesia nii helladest kohtumistest, pesemata nõudest kui vastuseta jäänud kirjadest. Samal ajal sillutades teed indie-muusikale tavapärase sügavmõtlikkuse ning popmuusika haarava lihtsuse ja tabavuse vahel. 

Seetõttu on Lenna ja Iirise kooslus vankumatult võrratu. Kaks eriilmelist artisti, kelle puhul võiks spekuleerida – on tegemist ammu lahutatud hingesugulastega, kes ilma erinevaid teid tallama on pandud? Just nõnda ühtsena kõlavad Iirise kirjapandud sõnad, Iirise ja produtsent Sam Richardsi loodud meloodiad ning Lenna hingestatud vokaal ning tema energeetiline ja andunud ühtimine teda kandva muusikaga. 

Albumi kolm lugu on kaunis tervik. Tunne, mis on tahtnud siia ilma tulla. Helikeel on nõiduslik, modernselt folkloorne, igatsev ja naiselik. Emalik ja hell, sealjuures ka naiselikult jõuline ja müstiline. Terve albumi vältel kuuleme Lenna kauneid, klaare, kõrgeid hääleregistreid, mida lahutavad melanhoolse kõlaga murdunud noodid, andes lauldud sõnadele sootuks teise paralleelmaailma, kus kõik on teisiti. Kogu album on lendlev, takerdumata leppimine. Tunnete rõõm. Kristallklaar härmatis. Üksinduse imeline selts. 

Album „Hoides sind“ on rõõm juhtunust, armastus selle vastu, mis on pannud vere soontes tantsima või tarduma. Albumilt jõuab kuulajateni kõla, mis kajab vastu siis, kui oled suurte tunnete tulvas põgenenud looduse rüppe. Või sagimist täis kodutänavasse, linnas, mis ei jäägi magama. Olgu siis müras või vaikuses, muudab ümbritsev väli udu kombel nähtamatult ümbritsevaks kõlaks, nii inimkäte jaoks liialt suure kurbuse kui rinna jaoks liialt suure rõõmu. See on kaja, sisemine peegeldus siin-olemise-tundest. 

Pehme, naiselik olemus annab aimdust, milline vägi peitub inimestes kui nad kas või viivuks saavad üheks iseendaga ning vajuvad embusse selle osaga enesest, mida liialt tihti teistele laenatakse. Album ütleb aitäh, et sa tulid, aitäh, et sa oled, aitäh, et sa lähed. Ma soovin sulle - ainult head. Sest sinuta, ei võinuks olla nii, kuis on nüüd.

KUULA OMA KÕRVAGA: