Sa pidid Kopenhaagenis filmitud “Lightning Bolt” muusikavideo ajal korduvalt 0 kraadisesse merevette hüppama. Kuidas sa selleks ette valmistusid?
Eelneva pooleteise kuu jooksul käisin 3-4 korda nädalas mere ääres ja püüdsin iga kord vähemalt kolm korda vette hüpata. Alguses tegin saunaga, pärast ka ilma. Tegime muidugi ka proovivõtte mõned päevad enne.
Kirjelda, kuidas sa õppisid loo sõnad tagurpidi pähe?
Pean tõdema, et minu pea 20-aastase karjääri jooksul oli see üks ülesandeid, mis pani mind enda üle järele mõtlema — nagu vaataks keegi kolmas inimene kuskilt pealt — ja taipasin, et ma olen veidi hull. Pähe õppimise protsess tundus nii absurdsena, aga samas see tekitas minus tohutut nalja ja elevust.
Minu arvates on ükskõik millise helikatkendi korduv kuulamine omaette psühhedeelne elamus, ja enam kui 4-5 korda seda järjest kuulates on raske normaalset mõistust säilitada. Pidin lähenema täiesti suvalistele häälikutele ja helidele, millel tegelikult ei olnud otsest seost. Kirjutasin teksti mitu korda tagurpidi välja, panin suured sildid seintele ja püüdsin luua seoseid, kus vähegi võimalik. Kordasin, kirjutasin ja kordasin veel. Testisin. Mingi hetk tuli aktsepteerida ka seda, et see ei saagi õnnestuda ideaalselt, kui seda ühe võttega üles võtta.
Millised olid peamised väljakutsed filmimisel?
Lisaks sellele, et keha pidi vastu pidama pikale võttepäevale ning tagurpidi teksti päheõppimisele, oli väljakutseid veel. Suur väljakutse oli hoida silmad lahti ja süveneda pilguga kaamerasse, samal ajal kui laulsin tagurpidi teksti. Tee siis muhedat nägu, kui saad mullaga silma, ninna ja kuhu kõike veel.
Võttetiim koordineeris esemete viskeid nii, et muusika oleks võimalikult sünkis. Üks asi oli ajastada värvi, muda, tuha ja kõige muu viskamist. Tekitasin selleks eraldi märguanded tagurpidi versioonile, mille tiim pidi selgeks õppima ja õiget järjekorda harjutama. Lisaks oli keegi, kes koordineeris kolmeliikmelist viskajate meeskonda. Avastasime, et muna näkku viskamiseks, nii et koor puruneks kokkupuutel, pidime munadesse eelnevalt väiksed mõrad tegema.
Kas sa teed oma elus veel midagi tagurpidi?
No üks selline väga teisest vallast näide on see, et ma olen pidanud õppima igapäevaseid toiminguid justkui tagurpidi ja alles hilisemas elus. Näiteks mu elukaaslane kohati ahhetab, et kui hajameelne võin olla, näiteks kui jätan köögitule põlema. Aga vot, kui olen parasjagu just loomeprotsessis sees, siis kulgeb kõik sujuvalt. Samas pean sellistele olmelistele asjadele, nagu köögituli, eraldi tähelepanu pöörama.
Kuidas see video aitab loo sõnumit edasi anda?
Minu arust suur osa elu maagiast seisneb selles, et meil on võimalus valida oma perspektiivi. Ja mida rohkem me seda praktiseerime, seda paremini tuleme toime erinevate olukordadega. Nii võime isegi raskemaid ja ebameeldivamaid kogemusi vaadelda kui võimalusi enda arenguks – protsesse, mis viivad meid lähemale oma tõelisele potentsiaalile.
Olgu tegu poriga näos või munaga silmas, liigume me mõnda aega edasi punaste silmadega, aga see kõik viib edasi meie tõelise olemuseni. See kõik kasvatab ning viib uute taipamisteni. Näen, et paljud muretsevad maailma tuleviku pärast ja selle pärast, mis edasi saab. Ja reaalsus on see, et me ei tea. Selle loo video eesmärk on julgustada valima perspektiivi, mis on üles ehitav ja abistav, viisil, mis annab jõudu.
Karl-Erik Taukaril ja Tanel Padaril on samuti tagurpidi filmitud muusikavideod. Kas ja mille poolest sinu oma neist erineb?
Minu mäletamist mööda ei ole need videod tehtud ühe võttega. Üks võte tähendab seda, et kui vajutatakse “salvesta” ja “lõpeta” nupule, siis jõuab kogu see nelja minutiline materjal vaatajani just sellisena, nagu see salvestati. Kogu aususes, koos kõigi ilude ja vigadega, ilma midagi välja lõikamata või muutmata.
Vaata ka, mis toimus keeruka võttepäeva tegitagustes allolevast videost!