Manu on närvis ja püüab olla mega super host, kuid kahjuks saali töötajad on kui peata kanad. Justkui oleks "Rannamajja" sattunud. Surun end Manu külje alla. Sõbrannad on kõik sildid teistel laudadel juba pahupidi keeranud õige laua otsimiseks, kuniks tuleb viisakas neiu ja viib meid lava ette.
"ISSAND, LAUSA LAVA EES", hõiskan edevalt. Siit ju näeb iga apsakat... Ootame. Thank God, et lauas on mull. Tunneme, et sellest on vähe. Ma joon ikkagi rohkem, kui need kõik poisikesed saates. Tellin kaks ämbrit juurde.. Elevus ja ärevus on kui sügelus, mis panevad keha käima.
Isekalt kasutan oma positsiooni ja luban naiivselt Manule, et teen temaga lõpus ka intervjuu. Klaas mulli sees, aga siiski veel püüan teha näo, et olen uuriv ajakirjandus ning... see mõte kaob kiirelt, nagu Manu naljad.
Kell 19.35 läheb lava pimedaks. Ei taha kõlada rassistliku, aga on nii pime laval, et ei näe Manu'd ennastki, kes juba viimased kaks minutit jauranud seal. Korraks naerame seltskonnaga, sest justkui on tehtud nali. Aga see õnn on sama lühike kui Kaspari lootus BSHd võita endale.. Õhtu staar katkestab etenduse. Ta Ema-Theresa kompleks ajab
teda alla uksele. Kogu rahvas pole veel sees, ta teeb kindlaks et kõik kes 10 eurot pileti eest on maksnud, ka raha talle annaks ja sisse saaks.
Fine. Kannatan ja ootan. Õnneks on laual piisavalt alkoholi. Ju siis nii peab minema. Viieks sekundiks on igav. Ja siis käib pauk.
Ma ei oska midagi öelda, olen lihtsalt lummuses Henriku võlust.
Meid teenindab lauas härra Terras isiklikult. Tuleb ja avab prosecco pudeleid. Seisab me ees kui poliitik, kes jagab sinisilmseid lubadusi. Ma punastan nagu keskkooli tüdruk, kes sai kooli kuumima kuti tähelepanu osaliseks. Kekutan nagu kiimas tüdruk Ferrari omaniku ees Deja Vu ees. Ma ei oska midagi öelda, olen lihtsalt lummuses Henriku võlust.
Manu tuleb lavale. Algus on hea. Täpselt selline tüüpiline eesti sportlane: alustab hästi, aga lõpuni ei vea.. Sama ka oli temaga. Mu usk õhtu staari oli sama suur kui Soome turisti usk Viagarasse Viru Hotellis - kõik
on võimalik.
1-2-3-alustame!
Algus on hea. Naljad üsnagi teravad ja suudan järge pidada. Kuid umbes 5 minutit hiljem saan aru, et isegi alkohol ei päästa tema nalju.
Olen olukorras, kust küsin oma seltskonnalt – kas me naerame selleks, et meil on lõbus või me naerame selleks, et on piinlik või naerame selleks, et kõik teised naeravad..... ?
Nalja ülesehitused venivad nii pikaks, et kuulen rahva igavuse tuules, kuidas eemal baaris jääkuubikud klaasi kukuvad. Enam ei ole mugav olla. Mis teha? Lihtsalt vaadata saalis ringi!
Ja olgem ausad. Publik ise oli omaette tsirkus. Kes siis publikuks oli: noored fänid, kes teevad kõike, et kohata kuulsat inimest ehk ennast rahuldavad instagrammijad. Teine punt oli 100 grammi üle keskea naisi, kes armastavad saadet ja Manu on neile hinge pugenud. Hunnik mehi, kes kannatasid seda showd, kuna nende naised tahtsid väga kohal olla.
Paarsada grammi fänne Keilast. Aga kui kokku võtta, siis kõik naised olid kiimas tähelepanu otsijad, sest lubati suurelt ja punaselt, et kohal on ka teised poissmehed.
Tagasi tsirkusesse laval: algus hea. Energia laval on tore. Nalju elust ja saate telgitagustest. Põnev kuulamine. Minu jaoks kirss tordil on Anu Saagimi grillimine. See poiss teadis väga hästi, kuidas (ta enda sõnad) oma ema-vanune proua paika panna.. ja siin ka naer lõpeb.
Ülejäänud vulgaarsed 6-meetrised m**** kepi ja seksi naljad erutaks ainult esihammasteta rekkajuhte, kellel meeldib jalaga p***e huumor. Saame muu seas ka teada, et Manu suguvõsas kahaneb meeste noksi suurus iga generatsiooniga.
Kuna eesti keel pole ta emakeel, siis puudub jutul voolavus ja sisu. Iga järgnev lause ei toeta eelmist. Mõtted on sassis ja kahjuks diktsioon tapab huumorit kiiremini kui koroona inimesi. Nüüd on üsna piinlik kuulata seda kõike ja tegelt soovib kogu mu kaaskond juba lahkuda. Enam ei saa aru, millest jutt käib laval. Igasusgune kontroll on kadunud.
Vaatame teineteisele otsa ja kehitame õlgu. Täpselt nagu valitsus riigikogu ees küsimustele vastamas.
Täpselt nagu valitsus riigikogu ees küsimustele vastamas.
Vaheaeg. Õnneks saab rohkem mulli. Ma kiirelt teen pildi staariga. Teesklen, et diktofon töötab ning püüan uurida Manu stand-upi tausta. Kuna mul on mulli rohkem sees, kui saalis publikut (see oli välja müüdud
show), siis Mihkel Kärmase "Pealtnägija" taset ei suuda saavutada. Pläkutame niisama.
Õnneks keskendub etenduse teine osa "Vallaise kaunitari" kaadritagustele. Lõpuks. Tean, millest jutt ja oskan kaasa mõelda, sest Emannuel kirjeldab üsnagi elavalt kõike. Lõpuks saan meelelahutust täie raha eest.
Järsku laval on Herkki, Kaspar ja Piimavunts. Nüüd on naised pöördes!
Manu on kahjuks kui Kelly Rowland – ta pole bändi esistaar.. Tähelepanu pole enam tema peal. Laval on Beyoncé ja
selleks on Kaspar. Kuigi Manu püüab veel teha neegripoisi (ta enda sõnad) nalju, siis tiirased naised on nõus müüre maha lammutama, et Kasparini jõuda.
Tellin viienda pudeli mulli.
Lõpuks on laval "pelmeenid" ja "hapukoor" ehk teised saates osalejad", mis toidavad mind. Siiani ei saa aru, miks ta
kutsub inimesi pelmeenideks...
Saalis publiku seas valitseb kiimas kaos. Manu on kaotanud publiku igati. Nüüd, kus kõik BSH murtud südamete klubilised püüavad oma kuulsuse võlusid nautida sisendab publik neile lootust et nad pole kaotajad ja õige kaaslane on rahva seas.
Ma olen end julgeks joonud ja karjun, et Herkki hakkaks laulma. Kogu publik tuleb kaasa. Aga tüübi enda silmis põleb üsna suur viha. On väga selgelt aru saada, et ta ei taha seda teha. Rahvas röögib edasi nagu fännid jalkastaadionil.
Ja siis mees murdub surve all. Herkki alustab viisijuppi..
Esimene mõte on - jeesas, kaua ma pean kannatama ja miks ma seda tahtsin? Enda ja teiste üllatuseks aga selgub, et see mees OSKAB laulda. Kuulen seda ööbikut ja tunnen end kui 16-aastane Biebri kontserdil, kes oleks nõus oma rinnahoidjad seljast võtma ja lavale viskama. Ma olen lummatud.
Trall jätkub täie raha eest : Kaspar jagab tasuta massaaži. Ja kisa on nii suur, et mul eesnahk kukub maha. Naised röögivad nagu oleks Beatlesi taasühinemise kontserdil. Härra Terras jagab auhinna täitsa suvaliselt laiali. Selle võidab Manu perearsti medõde... Kas juhus?
Rahvas keeb... Õigemini kõik naised, kes tahavad Kaspari tähelepanu. Nad on üle keemas. Mu enda sõbrannad on pööraseks muutunud. Ma naudin seda kaost.
Manu otsustab Kaspari maha mängida. Olgem ausad, Kasparil pole halli aimu ka, mis toimub. Ma tõukan oma sõbranna lavale ning ütlen, et see auhind on sinu. Ja sõbranna lähebki ja saabki massööri endale. Klausliga, et deidivad siis, kui ta saadet ei võida.
Show hakkab lõppema. Naised sätivad oma kleite ja pluuse ning kontrollivad, kas telefoni välk ikka töötab. Nii kui lavalt tuled maha keeratakse, akkavad nad kõik vallatud ja vallalised poissmehi. Võtan enda julguse kokku, lükkan fänne eemale ja karjun sarkastiliselt, et teen intervjuud. Saan Kaspari ja Herkkiga väga asjalikud jutud maha peetud. Ja enda
üllatuseks avastan, et mehed ei ole absoluutselt sellised nagu saates.
Madisest saab fänn
Kui kogu trall kokku võtta siia ütleks nii, et Manu pelmeenid oleks pidanud mõned minutid veel keema. Potentsiaali on palju, kuid kahjuks kogemuse puudulikkuse tõttu kannatab etendus.. Mustmiljon punkti selle eest, et on julge sellist asja tegema. Vapustav, kuidas see mees ei karda eksida või valesti end väljendada. Kuid siiski tema toit vajab
veidi pliidil podimise aega. Usun, et umbes aasta hiljem on kookonist välja koorunud väga ilus liblikas, kes lendab naiselt naisele, et nektarit koguda või siis seda jagada...
Nagu öeldakse: lootus sureb viimasena, siis on ka Manu oma elu sättinud nii. Ta annab endale võimaluse kuniks seda on. Ma olen väga tänulik, et sain seda kõike näha ja minust on samas Manu fänn.
Madis Räästas ja Ada Nelke juhivad üheskoos Sky.ee podcasti "Kuulsuse narrid", mis on leitav nii YouTube'is, Spotifys, Apple podcastides ja siinsamas Sky.ee veergudel!