2019. aastal arutles bändi liige Flea sel teemal ajakirja GQ veergudel. Nüüd tagasi vaadates näeb ta julgustükil hoopis teistsugust rolli nende karjääris, kuid leiab, et tollastel võitlustel on loomingu kontekstis hoopis teistsugune mõõt ja lõppkokkuvõttes ei mängi see läbi aja enam kuigi suurt rolli. Tähtis on hoopis midagi muud.
"Ma tunnen, et mind austatakse muusikuna ja ma tunnen, et inimesed hindavad mu panust muusikasse. Siin ongi see dilemma RHCP-ga: me paneme sokid oma riistade otsa ja me ei suuda eales seda ületada. Inimesed mõtlevad alati sellest. Ma tunnen, et meie loodud kunsti mõõdupuuks saabki see, milline on selle väärtus läbi aja," kirjeldas ta.
"Selle tuum ja tähtsaim osa - emotsionaalne, spirituaalne ja füüsiline - on see, mis peab ajale vastu. Kuid jah, me oleme tihti tundnud väärtitimõistmist inimestelt, kes ei tunne meid ja eeldavad, et ma olen lihtsalt hullumeelne või särgita idioot, kes hüpleb ringi ja taob bassi. Kuid ainus, mida mina teha saan, on olla nii hea muusik kui suudan ja parim inimene, lahkeim inimene, kui saan."
Julgetest lavarõivastest hoolimata ei ole bändid enamuse oma karjäärist pidanud võitlema ohuga, et nende esinemine seetõttu keelatakse (erandid kinnitavad reeglit, muidugi). Ning hoolimata sellest, et tänasel päeval on piirid ja normid muutunud kaasavamaks ning inimsõbralikumaks, on tsensuur end hoopis ootamatutest kohtadest ilmutanud.
Võime ju uskuda, et lood on teisiti kui 70ndatel, kuid Måneskini liige Victoria De Angelis võiks tuua ilmselt mitmeid vastuväiteid ning kinnitada, et teda on piiratud ja tsenseeritud oluliselt rohkem kui tema vastassoost kolleege. Reeglid ei kehti kõigile võrdselt. Mäletame kasvõi seda, et bändi Eurovisioni võiduõhtul oli ka näiteks bändi solistil Damianol seljas püksid ning traksid, mis vaevu midagi varjasid. Ka pressikonverentsile tulid kõik liikmed, peale Victoria, palja ülakehaga.
