"Hea oleks vastata, et need ja need nimed, aga Eesti on selline, et kui on keegi, keda ma tahaksin intervjueerida, siis ma saan talle helistada. Eesti õnn ja õnnetus üheaegselt on selle suurus. Kõik inimesed on laias laastus ühe telefonikõne kaugusel," rääkis Reikop.
Sellega meenus talle üks juhus, kus inimene oli küll telefoni kõne kaugusel, aga intervjuu tuli alles aastate pärast. "Ma helistasin Debora Vaarandile, tuntud luuletaja, tahtsin taga intervjuud, aga ta ütles mulle: "Kuule, Marko, ma ei taha sulle seda intervjuud anda, helista mulle 10 aasta pärast." Mõte oli selles, et ta ei anna kunagi mulle intervjuud, aga ma helistasin talle 10 aasta pärast ja ütlesin, et Debora, kümme aastat on nüüd möödas, te lubasite mulle intervjuu anda. Ta ütles: "Jah, mul on see meeles, ma ei saa enam sellest taganeda, ma annan teile intervjuu." Põhimõtteliselt, kui kümneid aastaid aega on, siis selline võimalus on ka olemas," rääkis Marko pika loo.
Vaata täispikka intervjuud, kus Marko Reikop räägib, miks ta seda tööd teeb, kui see enam tema pulssi ei kergita.