Arop astus lavale palaga "A.I.A. (Anna Inimesele Andeks)", mille kirjutas neli aastat tagasi koostöös varalahkunud Lea Dali Lioniga ning lõpetas etteaste looga "Aamen". Olgugi, et palade sisu ei pruugi igaühele olla mööda karva pai, tõi Arop minimalistliku, kuid jõulise esitlusega esile oma tugevaima külje - emotsioon.
Pala avaldudes kuulasin seda Youtube'i platvormi vahendusel mitmel korral ning vaatasin huviga muusikavideosse valitud kaadreid. Need olid intiimsed, isiklikud ja haavatavad nagu lugu isegi. Need liigutasid mind. Kuigi leidsin seatud sõnadest palju sellist haletsust, millele mul oli keeruline kaasa tunda, oli pala toores emotsioon niivõrd küpseks saanud, et seda oli keeruline eitada. See siiras, kuid murtud vägi, mis laulust esile kerkib, aitas mul mõista pala kunstilist väärtust ning hinnata Aropi kui artisti avameelsust. Ma seisin justkui samas (tühjas) toas kus lahkuminekuni tülitsenud paar kord koos elas. Tundeliinid, mis kaasnevad Lea Dali Lioni üdini magusvalusa hääletämbri kaasamisega, kinnitasid selle pala detailideni õnnestumist ja suuremat pilti muusika ja artistide taga.
"Ma olen lihtsalt mees,
ei,
ma olen lihtsalt poiss," sõnas Arop oma palas, kuid on tähtis lisada, et see ei ole lihtsalt laul, see ei ole pelgalt muusikaküsimus.
Muusika ei peagi lahendama ühiskonna-, suhte-, ega isiksuseprobleeme. Muusika peab meid kõnetama. Kõnetada saavad meid vaid asjad, millega kokku puutudes kerkib meis emotsioon - olgu see siis kasvõi negatiivne. Emotsioonid tekitavad mõtteid, lahendusi, uskumust, et me ei ole üksi. Muusika räägib meiega meie nõrkustest, samapalju kui meie tugevustest. Arop on läbi oma karjääri tõestanud, et on meister just tugevate ja toorete emotsioonide esiletoomises, isegi neil puhkudel kui need ei ole helged, ilusad või ratsionaalsed. Tema lugudes on intrigeeriv süngus, ohutunnet tekitav vägivaldsus, kuid kammitsetud ükskõiksus, masendunud eneseanalüüs.
Eesti Laulu vaheesinejana jättis Arop äärmiselt sümpaatse mulje. Saalis istudes oli kerge kogeda külmavärinaid, sest pala leinalikult-sünge toon kergitas ruumi hämmastava pinge. Televisiooni vahendusel võis märgata modernset ja kaalutletud kaameratööd ja visuaale ning laval olnud tantsijad rõhutasid fraase lihtsas, kuid selgeltmõistetavas kehakeeles, mida oli lisaks sõnumile ka äärmiselt nauditav jälgida. Ja palun ärme unusta, et üks artist, üks inimene oli silme ette seatud päikeseprillidest hoolimata, neil minuteil, publiku ees alasti, hing avali.
Miks ma leian, et esitus oli märgilise tähtsusega, mitte ainult Aropi karjääris, vaid just Eesti Laulu laval? Pärast esinemist võis mitmelt poolt kuulda kriitikat - miks nii morbiidne, nii pidulikul päeval!? Tegelikult oli Aropi etteaste, just palaga "A.I.A." väga oluline just seetõttu, et avardunud on Eesti muusikamaastik selle kõige äratuntavamast küljest. Me armastame ballaade. Mäletatavasti krooniti sel õhtul pronksmedalistiks Nele-Liis Vaiksoo pala "Käte ümber jää".
Ka see lugu, oma žanrilistest erinevustest hoolimata, räägib leinast, igatsusest - emotsioonidest, mis oma ilus on igal varjuküljel lõikavad. Põhjustel, mida teab publik, leiti, et Nele-Liisi lauldud pala ei ole liialt morbiidne.
See võib tunduda pelgalt kokkusattumusena ning liialt süvitsi minekuna, kuid muusika on (eestlaste jaoks) alati olnud peegelduseks ka ühiskonnale, inimeste tervisele ning meid ümbritseva inforuumi meelestatusele. Ka meid ümbritsevas maailmas kipub olema nii, et probleemid, mis kõlavad kui romantilised ballaadid tekitavad meis rohkem kaastunnet ning romantiseerides oleks neist justkui võimalik hõlpsasti üle saada. Veidi süngemad, räpasema kõlaga probleemid näivad olevat aga midagi sellist, mida tasub peita ja häbeneda.
Kui me lahutame need lood pelgalt muredeks, vaimseks valuks - on nad samaväärsed, olgugi, et erinevast kohast sündinud ja erineva sõnavaliku abil elu saanud. Nii on ka siin maailmas me ümber - mured ja valu meie endi ja lähedaste sees on tõelised ja vajavad samaväärselt tuge, ükskõik kas räpane räpp või romantiline ballaad. Nele-Liis Vaiksoo näitas meile, milline võib olla lein ja leppimine, Arop kirjeldas sama, pildi tagaküljelt.
Ja kui me lisame sellesse vaimse valu eheduse võrrandisse veel ka selle, et kunagine underground hip-hop ja räpiliikumine on jõudnud Eesti suurima lauluvõistluse lavale, mitte ainult võistlejate sekka, vaid vaheesinejatena, mis loovad kunstilist väärtust ega karda nõuda lavaminuteid ka siis kui iga sekundi tagant leeke, paljaid kannikaid või sädemeid ei pillu, tuleb Aropi ees teha suur kummardus. See on muusika, mida armastatakse Eestis enim - räpp ja hip-hop kroonib edetabeleid, juba aastaid ning on muutnud kõike sellest, mida arvame teadvat popmuusikast.
Loodan väga, et Arop jätkab oma tõelise hääle jälgedes ning kasutab oma toore emotsiooni kütkestavaks muutmise oskust ka tulevases loomingus (nii nagu karjääri algusaegadel). Üle kõige soovin aga, et me võiksime märgata neid AIA-sid meie lähedaste seas ka siis kui tegemist ei ole ilusa ballaadiga.
AA-MEN!
Palun vaata veelkord Aropi esitlust Eesti Laulu vaheesinejana:
