“Olen saanud nii füüsiliselt koolipoiste käest peksa kui ka tundnud vaimset terrorit poiste ja tüdrukute poolt,” meenutab Merylin kooliaegu.
“Vaimne terror on kõige hullem, sest see mõjutab sind sisimas väga tugevalt. Mul tuli korduvalt ette hetki, kus ainult nutsin ja olin valmis siit ilmast lahkuma, sest tundsin, et mul ei ole kuhugi nõjatuda,” jagab naine rägalt läbielatut.
Merylini sõnul oli seda kõike tema jaoks liiga palju ning emotsionaalselt oli tal väga keeruline seda kõike vastu võtta.
“Sellest on väga raske mul endalgi rääkida. Isegi, kui paistan väga elava inimesena, on enda tunnetest rääkimine teema, mida olen välistanud nii palju kui võimalik,” tunnistab suunamudija.
Artikkel on refereeritud Õhtulehest: