29. aprillil teatas Polina Mattisen oma Facebooki-lehel, et tema teed abikaasa Mihkel Mattiseniga on lahku läinud. Ühiselt lubatakse aga panustada edasi oma imelise tütre kasvatamisse: "Me hoiame lapsevanematena kokku, ei pane last ühte või teist eelistama, suhtume teineteisesse austuse ja armastusega."
Avaldame Polina Facebookis tehtud pöördumise ja selgitused täismahus:
Elu on täis valikuid ja tihti ei tea valikuhetkel, on see õige või vale. Või hoopis kusagil nende vahel. 11 aastat tagasi tegime valiku, et meist saab paar ja see oli kahtlemata õige valik, mille eredaimaks pärliks on meie imeline tütar Emilia. Muutus on aga elu loomulik osa ning vahel juhtub, et miski, mis kunagi oli õige, enam nii õigena ei tundu. Isegi kuigi armastus pole kuhugi kadunud. Sel juhul tuleb teha taas mingi valik ning seda ka seekord tegime- tunnistasime endale, et meie suhe abikaasadena on oma aja ära elanud ning need kaks inimhinge on säravamad eraldi. Nii me usume, see hoolikalt kaalutletud otsus on tehtud kuulates eneste südameid ning muidugi ka teineteist pikkade vestluste käigus. See pole mingi hetkeemotsioon või tüli käigus sõnade pildumine. Eluteel kohtutud inimesed pole meile niisama määratud, igast inimesest saame enda jaoks ja heaks õppetunde, seepärast oleme ka teieneteisele siiralt tänulikud. Kus oleme järgmise 11 aasta pärast, ei tea me keegi, aga praegu on just nõnda meie jaoks õige.
Mõlemad teeme kõik selle nimel, et Emilial oleks hea. Me hoiame lapsevanematena kokku, ei pane last ühte või teist eelistama, suhtume teineteisesse austuse ja armastusega. Emmi saab elada võrdselt mõlema vanemaga ning kindlasti ei kao tema elust ka tegevused, mida teeme rõõmsasti kolmekesi koos.
Meenub, kui üks meile oluline inimene rääkis kahetsusest, et ta ei lõpetanud oma abielu ligi 30 aastat tagasi. Me ei tahaks sama kahetsust tunda ja mõeldes viimastele aastatele meie tundeelus, siis tõenäoliselt seda kahetsust tunneksime samamoodi jätkates ka meie. Jah, alati jääb võimalus, et 30 aasta pärast avaldame hoopis kahetsust, et lahutasime abielu. Me lõpuni ei tea seda. Küll aga teame, et see raske otsus tundub praegu siiski just see õige, mis vaja teha. Mõldes meile kui naisele ja mehele ning ka meie tütrekesele. Laseme oma südamed vabaks ja anname õnnele uue võimaluse.
Mis puudutab meie tööalast tegevust, siis see jätkub täie hoo ja rõõmuga ning pole põhjust muretseda, et Polina juurde ei saa nüüd mõneks ajaks personaaltreeninguteks aega panna või et Mihkel lavalaudadelt kaoks. Mõlemad armastame oma tegevusi kogu südamest ning pigem on täie hingega tehtud töö just see, mis annab veelgi lisaenergiat tugevana edasi minna!
